Tartus on kevad. Mitte et ilm oleks eriliselt muutunud. Talvekuudel oli täpselt samasugune sulav-mittesulav-sulav lumelöga maas. Kohati ka paar kraadi külma või must põllumaa ja roheline muru soojaveetrasside all. Kuid nüüd on tekkimas SEE õige kevade tunne. Hommikul ärgates ja kooli või tööle sättides võib kuulda seda spetsiifilist linnulaulu, mis kõige esimesena kostma hakkab. Juba veebruari lõpus, üha julgemalt ja valjemini, kuni lõpuks liituvad teised laulukõrid. Ja õhk on natuke teine. Diisli ja tolmu lõhnadele lisandub vaevu aimatav hõng, mis lume sulades ja linnulaulu intensiivistudes muutub tugevamaks, kuni saavutab maksimumi, mil puudel on noored ja ülirohelised lehed sirgunud. Nii palju võib märgata ja tunda, kui hoida end avatuna ja olla vahel ka natuke vait. Ühikas, kus ma elan, tundub olevat klubitajate kasvulava. Alates kolmapäeva õhtust on kuulda, kuidas kontsade klõbinal ja kiljudes liiguvad neiud klubidesse. Kurdistavasse ja üheülbalisse muusikasse. Alates kellaajast peale südaööd, hakkavad nad ja enamgi veel tagasi imbuma, taaskord kiljudes, valjult rääkides ja mingeid mehi endaga kaasa tõmmates, kel on mingi kummaline ürgne tung lihtsalt karjuda öisel ajal keset linna sõnu nagu pede, tropp, lits, viin, keppi. Tihti juhtub ka nii, et kõri ei vaevu või pea ei viitsi tegeleda artikuleeritud kõne tootmisega ja siis pääseb öisese õhku meeletu karje kuu poole. AAAAACCCHHHH! OOOUUUUU! JEEEEE! Väsimus saab neist aga üldjuhul peagi jagu ja jääb vaikseks. Nad magavad hommikuti kaua, ärgates kuulavad seda sama muusikat ja loevad seltskonna uudiseid, nagu neid nimetatakse. Väga ühekülgse seltskonna uudised, sest figureerivad alati ühed ja samad nimed ja sündmused. Kuid seltskondi on ju nii palju, mingil põhjusel neist aga ei kirjutata.
Näen ja kuulen ja tunnen seda kevadet ning seda tühjust, mis jääb neist inimestest mu sisse, isegi siis, kui nad mind tihedalt ümbritsevad. Tühi jutt ja laiali asetsevad käed, et jätta endast kakluse tarbeks tugevam mulje. Ja igal hommikul leiab Tartu enda tänavatelt puruks loobitud pudeleid, välja löödud hambaid, muljutud vihmaveetorusid, mis mulle tundmata põhjusel on öistele intellektuaalidele ette jäänud. Mu õblukesed ajurakkud sellisele vaimsele tasandile paraku ei küündi, et mõista seda arutelu, mis viib mõttele, et ainus viis elada inimväärset elu, on midagi lõhkuda.
Kui mul kunagi saavad olema lapsed, löön neid teatud vanuses iga kord, kui nad hakkavad massiliselt arvutimäge mängima, suhtlusportaalides liiklema ja MacDonaldsis käima. Kui minu ja mu kamraadide lapsepõlv möödus vabas õhus liikudes- mahajäätud tehastes uidates, onne ehitades, noolekat, kossu ja nelja ruutu mängides, aktivistidel võrri putitades, siis nüüdsed mürsikud veedavad oma lapsepõlve arvutiga aega surnuks lüües, tüdrukud end meikides ja valmistudes paljastavaid pilte neti avarustesse üles riputama. Meie alustasime õlle joomist 13-15 aasta vanuselt, juues ühe õlle 5 pääle, siis sama vanad noored praegu joovad bussiootepaviljonides meeletutes kogustes alkoholi. Eriliseks mõõduvõtmise mooduseks on saanud see, kui täis ja kui palju keegi juua suudab. Mina liikusin natukene pätti teinud noorest sportlaseks ja rahvatantsijaks, kes praegu õpib ülikoolis ja naudib akaeemilise maailma kõiki võimalusi, siis neist eluaeg arvuti ja joomisega tgelenud noorte tudengipõlv möödub miinimumprogrammi läbimisega ja kirjanduse osas Kroonika ja Paulo Coelhoga. Mis mul Coelho vastu on? Vanasti pidi selleks, et suureks kirjanikuks saada, midagi originaalset looma. Mitte aga treima üheülbalisi, ilusate sõnade taha peidetud teada tuntud tõde. Ei poolda stereotüüpe, nii et seda vaatlust saab lugeda kui liialt üldistavat ja eranded mitte arvestavat lugu. Mudeli loomist, kuid mudel kui seesugune, ei ole kunagi identne tegelikkusega, mis on nii keeruline, et kõiki neid aspekte pole võimalik arvesse võtta. Inimeste suurim patt ongi see, et nad kipuvad nägema vaid seda mudelit ja tegelikkuse mõistmine on muutunud liiga keeruliseks!
