Õhtuti-öösiti, kui seltskonnas joon oma õlut, vaatan end kõrvalt. Mu hääl on vali ja jutt ülepingutatud ning labane, lootuses avaldada kaasjoojatele muljet. Ometi igal hommikul ärgates luban endale, et enam ma nii ei tee. Olen vaikselt ja kuulan, vaatan neid kilavaid silmi ja tunnetan kehade soojust.Iga oleng aga rikun enda reeglit, suudan vastu panna tunni või paar, kuni süttin ja satun hoogu. See kõik selleks, et on igav, pole tõelist erutust. Tunnen, et elan vaid siis, kui olen temaga koos, teen trenni või mõtlen-räägin sõjast ja tibladest. Ja tahaksin elada kuskil tundras, olla kõrgharideusega kütt-korilane. Maailma näinud, et teada, siin on parim. Öine tähistaevas, tühjus, loomad ja minu kodakondsed. Justkui hetkes enne suvist päikesetõusu, kui kogu Universumi mateeria on kogunenud ühte aegruumi punkti ja kõik on tervik, ja inimloodu mõttetus tuleb selgesti esile. Nälgivate Hiina laste õmmeldud firmadressides mehed, autod, mis tarbetult suured ja võimsad, joomised ja naised vaid selleks, et tunda mingitki mõtet elul. Mulle meeldivad üksikud raamatud ning neis kõigis on üks mõte- sa oled sündinud vales kohas ja valel ajal, sa tunned, et oled teistest erinev, mitte parem ega halvem, lihtsalt tohutult erinev. Jääbki meeletu üksinduse tunne keset betooni ja inimesi, kes sinust kui tühjast mööda kõnnivad, üritades olla coolid, nummid, ägedad, lahedad, seksikad, armastatud, kardetud, vihatud, ihaldatud, võimukad, tugevad, parimad lõbusaimad, töökaimad, rikkaimad, ilusaimad...