Olen öösel üleval ja ootan. Ta tuleb õhtuse rongiga ja meil on hää. Tallinn põleb lahkumisvalus, tahtmata lahti lasta inimesi, kes sealt põgenevad, kasvõi nädalavahetuseks eemale. Sest ei jõua joosta mööda tolmuseid tänavaid, telefon ühes ja kohvitops teises käes, näos see bürokraadi ilme. Tema veel seda pole, on kohvitops, kus kakao ja nii vana telefon, mida noored emod pole näinudki, sest käisid sõimes, kui see turule tuli. Ja näos on naer, sest Tallinn põleb. Tegelikult on igaühe jaoks oma Dostojevskilik Doris.