I
Kui laulan sellest, milles` usun
Silmis sügavsinine helk
Mind kutsuvad ööd
Täis mõistmatuid inimesi
Tuigun erinevate joomakohtade vahel
Tõusen laudadele ja laulan
Silmis hullus
Purjus mehed ja naised naeravad mind
Naeran ise kui tuleb taas koit
Piki alleed magala poole
Hinges rahuldus
Lauldud on taas mu laulud
Võin jälle olla osake masinavärgist
Ilma edasise vastuhakuta
Arm on meeles, ta silmad on meelad
Leban ta kõrval ja ei suuda
Sest laulud ootavad öösiti laulmist
Magan hommikuti kaua kui võimalust on
Kumb on rängem
Enesepett või enesetapp
eksin ikkagi rängalt
Reede öösiti lohistatakse ühikas voodeid kokku
Kriipimine mööda linoleumi
Lõikub sügavale minusse
Veritsen pimedusse ja kuulan mööduvaid ronge
Et need kütuse ja ammoniaagi tsisternid ka ükskord ei plahvata
III
Ammu puudutanud mind pole
Sügisööde mustendav käsi
Mõni asi saab vahel väga selgeks
Pole armastust vaid lõpmatu asjaoludega leppimine
Leppida ei suuda endaga
Peeglist vaadates võõras
Kummaline rahulolematus
Direktiividest pole abi
Napisõnaline hing on valus
Ilusad tüdrukud sahistavad langenud lehtedes
Kohtuvad alleedel mantlihõlmad
Luusin korteris ringi
Sahistan paberilehtedes täis keerulisi valemeid
Eksamipäeval nii tähtsad
Viimsel päeval nii tühised et naer tuleb huulile
Naeran surmale silma
Vana inimene veel siledas ja sirges kehas
No comments:
Post a Comment