Nägin täna vikerkaare lõppu. Mõtlen valguse murdumisest ja söön kukeseeni, väljas sajab järjekordset hoovihma. Käed vähesest päikesest pruunid ja paljust tööst rakkus ning väsinud. Võksin olla unustatud poeet, kui oleks, mida unustada, seni unistan, et iga esimene kord ei jääks viimaseks. Sest esimene vasikas läheb ikka aia taha koos ajaga, mis varutud tegemiseks. Rohkem võiks olla luulet, rohkem võiks olla vikerkaare lõppe oma rahapadadega.






Lõpuks on koduaia kurgid ja tomatid valmima hakanud. Täpselt nii head, nagu ootasin, ehk siis parima maitsega. Sel suvel jääb kõik natuke hilisemaks, sest on palju vihma ja külma. Täna öösel nägin üle mitme päeva ja öö taas selget taevast. Kell 23 oli pilves, kell 2 oli selge ja hommikul jälle pilves. Taevas oli oi-oi kui palju tähti, mõned langevad sekka. Komeedid, kosmoseprügi, nagu teadjad räägivad. Pargipinkidel magab inimprügi, nii oleme harjunud mõtlema. Ja ma ei redigeeri kunagi oma kirjutatut