Hiinalinna ööbikud laulavad hommikul kaste rohule
mis oma rohekat lõhna läbi avatud akna
saadab tuppa kus kunagi trampisid
punaleitnantide väliharjutuseporised saapad
õhtuti viinapitsid lendasid vastu seinu
ja rusikas leidis seltsimehe näo

magame voodil kus kardame hommikuid
öö jääb meie minemise vahele
päeval on lõhnad kemikaalipurkidest ja jutt
kuidas molekulitasandil käib
liigse energia maandamine läbi fragmenteerumise
ise joon vahel urgastes õlut
vaatan persoone ja fragmenteerun
masendusest
sest tegelikult ma ei tea, kas enam vajangi neid
siiani ei anna footonid ajudetektoril ergastust
kas vajan ka ennast