Olen tänapäeva puberteet, mul on Rate konto nimega, mis müüb, teen endast pilte, mis teistele näitab, et oskan olla armas, seksikas ja intelligentne samaaegselt, vastassoo igale esindajale ihaldatav. Aga odavalt ma ennast ei müü. Firmariided peaksid olema ja midagi originaalset peaks temas ka olema. Originaalsus on hea, mitte liiga palju, et kalduda massist kõrvale, sest siis hakatakse norima. Hall, keskpärane originaalsus. Koolis saan hakkama, õpin oma asjad pähe ja elu on ilus, raamatuid ei loe, kui, siis midagi kerget, mõni üliväga omapärane võtab isegi Coelho äraleierdatud narratiividega teosed kätte. Mulle meeldib linnas ja kui peakski maale sattuma, siis autoga ning kõva muusika mängimas. Sest vaikus on nõme, vaikus eeldab oma mõtete kuulamist, teise kuulamist, kaaslaste nii suurt usaldamist, et julgen nende kõrval tasa olla. Aga linnas on lärm koduseks saanud, nagu ka prügised tänavad. Ma ei tea ja ei huvita, mis toimub Mosambiigi näljahädalistega, ma ei viitsi vaadata piltide taha. Meeldib see, mis on kergelt mõistetav, kujundite keel, sügavam mõte, mure toimuva pärast minusse ei puutu. Ameerika Supermodellid lõbustavad, leian sealt ilunippe, et end veel paremini välja reklaamida. Ma ei pea teadma, ma ei pea mõtlema, ma ei pea vastutama, sellega tegeleb keegi teine.

Aga vahel hinges natuke kripeldab, et võiks ka teistmoodi. Et lisaks joomauimasele nädalavahetuse ootamisele, võiks oodata midagi muud... Tegelikult on see autori fiktsioon, keegi ei viitsi enam oma pead vaevata ega midagi muud oodata, sest küll keegi teine ikka mõtleb. Peaasi, et enne kella 22 poodi jõuaks, kallid kingad jalas, istuks hiljem kuhugi pingile, jooks sooja brändit kokaga ja ei peaks enam jumala eest aju mõtlemisele kulutama.


Üha rohkem võib kogu seda jama kokku võtta ühe fraasiga: O sancta simplicitas