Sa pole kunagi olnud kellegi teise
loen üle aja jälle luulet
mu käed on soonilised
ning raske on aru saada neist ridadest
avame suud sõnadeks-naeruks
pihud on vaheliti-puutumiseks
su pruunid silmad vaatavad ööst mu hingamist
kui leban kaevikus unede maal
ja ma ei nuta ja sa teed mind endale