Kevad edeneb ja päevad veerevad. Mõnusad urkad, kuhu hää seltskonnaga peaks tihedamini sattuma, ilusad naised, kes tihti veidi gootid, jazz ja 2-5 öised valved töö juures, kus telerist tuleb film, mis oma kohutavuses on peaaegu geniaalne. Ja vahel ei tule mul asjad välja. Labori protokolli vormistamine näitab, et mingil hetkel, kui käimas oli oluline lahjendamine või mõõtetulemuse üles märkimine, olin vist sukeldunud kursaõe büsti või mõtlesin sellele, mida teha õhtul, kui kohustused üle parda heita. Vahel ei tule mul välja seltskondlik olemine. Pole mitte millestki rääkida, vaatad silma ja seal peegeldub tüdimus, arusaamatus. Sest vahel on nii, et tahaks, aga ei saa. Tõdemus, mis mulle ei meeldi. Tahaks tubliolemisest loobuda ja olla mitteäiskasvanu, kuid lähedased sõltuvad ning pean neile vastu tulema. Pean tegema, omama, aitama, ja suvi on sisustatud. Tegelikult tahaks rattaga tolmustel kruusateedel ringi sõita, jõe ääres taevasse vaadata, folgil käia ja Skandinaaviasse minna. Mägedesse, mitte riikidesse. Mäed on ilusad, karmid, resoluutsed ja vabad.

Aeg käib ringi. Mu suus enne tulnu aktsepteerimist ja alla neelamist, mil võtan teadmiseks, et nii nüüd ongi. Olen sotsiaalne ja loom ja ei põgene selle eest. Olen saanud vanemaks ja on tekkinud vangistus, paratamatu, valulik, kahtlemata ka vajalik, et funktsioneerida. Mõte, et ajaloos kõik kordub, vaid naeruväärsemal moel, vastab tõele. Kunagi abielluti noorelt, sellega kaasnes muidugi varajane seksuaalelu algus, juba nii 12-14 aastaselt oli õige vanus mehele minna. Vahepeal see muutus ja süütuse kaotus lükkus hilisemaks. Nüüd aga vaadates pilte, mida endast 12 aastased üles riputavad, tekib vaid 2 mõtet: Humbert Humbertile oleks see väga meeldinud ning varajane abiellumine ja seks lapsena tuleb tugevalt tagasi. Kes ei tea, kellest rääkisin eelmises lauses, visake Kroonika ja Elu24 kõrvale ning küsige raamatukogust Nobakovit. Raamatukogu on see koht, kuhu paljud enam ei satu, sest olulised on muud "väärtused".

Öine linn on mahlakas oma riivatuses. Ja unistused vahel täituvad, tean seda, kui astun sisse ta korteri uksest. Riivatus jääb maha niisketele tänavatele ja alles jääb armastus. Hommikul ärgates on uni ja taas asjalik päev, tegus olemine on midagi, mis meile kuidagi ei sobi. Me poleks pidanud metsast välja tulemagi ja kultuurrahvaks hakkama. See tsiviliseeritud olek on oma tõelise mina ja keha vägistamine. Inimene pole määratud talvisel pimedal ajal vara ärkama ja hilja uinuma, konutama tolmuses kontoris ja perset lakkuma. Kivirähu "Ussisõnad" näitas meile selle ilusasti kätte. Kõik sellest majanduskasvust ja muust kaduvast jahujad võiks seda lugeda. Siiani siis ärkan vapralt ja teen seda, mida teised ütlevad, mis mulle hea on. Öeldakse, et sa ei pea, kuid alternatiivi ei pakuta. Sul on valikuvõimalus, kuid alternatiivi ei ole. Tänapäevane demokraatia.