Seekordne tränaüritus on läbi saanud, ise ei käinud ja õnneks ei kohanud ka inimesi, kes seda kultuuritust kummardavad. Ats nägi, neil silmad nagu taldrikud, keemiat rohkem täis, kui mu labori sisu. Me eksleme vaid urgaste vahet, kus õhtud sulnid ja kergelt siivutud. Mulle meeldib juua, naudin erinevaid maitseid, kuid ei meeldi inimesed, kes joovad end nii täis, et kõnnivad mööda seinu. Nad ei kuula enam muusikat, ei vestle, vaid istuvad, jõllitades enda ette, või kõnnivad ringi, õlu üle klaasi ääre loksumas, väärikus minetatud. Väärikus, enese viisakas ülalpidamine, see on puudu, paraku. Mulle ei meeldigi juua üle oma normi, sest paras kogus on paras, et olla lõbus, aga veel väärikas.