Wednesday, January 16, 2008

Vahel taban end unistamast katastroofist, sõjast, millegist, mis murraks kogu selle halluse ja harjumuse müüri. Tunnen üksnes, kuidas liigun vaikselt oma liha kadumise poole. Lapsepõlv, mõõduka mässuga tudengielu, abielu, lapsed ja töö. Õhtune õlu teleri ees ja regulaarne kepp. See näib-tundub nii kuradi tühi ja mage. Aga siiski ka peibutav, turvaline elupäevade õhtusse veeretamine kalli inimese kõrval. Sõda või rahu, kumba ma tahaks rohkem? Sellele küsimusele vastust ei tea. Aaah, mulle ei paku meelelahutust, ei too adrenaliini verre klubid, joomingud, arvutimängud, tahan päris revolutsiooni, inimkonna hävingut. Kui küsida, mis on inimkonna suurim viga, siis aravatavasti nimetaksin arenemist. Tunnen, et oleksin koopainimesena palju õnnelikum: jaht, vabadus, kohustusteta elu. Betoon ja asfalt ja tuimad tühjad inimesed piinavad!

1 comment:

Teoreetik said...

Kas sulnis kaasvõitleja keskkooli, ajateenistuse ja Pro Patria päevilt hakkab tõesti ära vajuma turvalisse keskklassi ellu???
Ehk ootab sindki oo üllas kaaskannataja kodu äärelinnas ja universaalkerega auto, millega oma punapäist pojakest jalkatrennist ära tuua...