Istun oma väikeses puuris ja jälgin mööduvaid inimesi. Neis peegeldub huvi minu vastu, mõnel on vaja minuga rääkida, ületada barjäär, tulla puurilooma juurde. Olen tööl ja ma pole just ülearu entusiastlik. Nagu pole ka see kari ametnikke, kes mööda voorib. Mõni teeb tähtsat nägu ja jätab mulje, nagu see,mis hetkel tehakse, oleks kõige tähtsam asi maailmas, olulisem ja rohkemat energiat omav kui kõik need Supernoovad, mustad augud ja läbi meie keha kihutavad elementaarosakesed kokku. Aga päris paljud on aru saanud, et see on vaid täide, roll, mida tuleb mängida, et selles liialt keeruliseks aetud, enesehävitajalikus mängus olla natuke kõrgemal "auastmel" osatäitja. Ja naljakas on jälgida nende surmtõsiseid nägusid, hirmu selle ees, et võiks juhtuda midagi ootamatut, midagi inspireerivat...

Kui tahad nalja saada, kirjuta homoteemaline artikkel ja jää ootama kommentaare. Selle kitsarinnalise ja ajuvabasid põhjendusi otsiva inimmassi kommentaarid on üks humoorikamaid lugemisi üldse.

Ja majandus langeb, kolinal, varsti pannakse kinni raudtee ja maabussiliinid, sest dotatsionideks ei jätku raha. Aga Tartu maantee tuleb neljarealine, et rikkurite pojad saaksid ka kõige sitemal ajal mersuga Tartust Tallinna emme-issi juurde sõita. Vaesemad ja järelikult vähemväärtuslikud ning lollid vaadaku ise, kuidas saavad. Ning maainimesed-pensionärid võib ka maha kanda.

Veel ühe sissekande võin lõpetada teadeandega: o sancta simplicitas.

Kell on kaks öösel ja 7 tundi jäänud tööl olemist, varsti algab kool ja majandus kukub. "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis"(Lennart Meri)