Kas naeratan enne surma? Mu tunne, et olen vana mees veel noores kehas, on üha tugevam. Vaatamata oma näilisele noorusele, võiksin istuda soojendava õhtupäikese käes ja kuulata hääli, rääkida jutte, milleks teistel aega ei ole. Kased laulavad õhtuses tuules ja mul pole kuhugi kiiret, on mälestus Temast ja silmad vajuvad kinni. Naeratus on huulil, tuul ühel hetkel enam ei hiili läbi kaselehtede ja on hää. Sekund hiljem on kõik endine selle Universumi jaoks. Aga üks mikrokosmos on kadunud koos oma tähesüsteemidega Musta Auku.
Ma tean, et ma ei nutaks ja ei kahetseks. Palju on olnud magusvalusaid igatsusöid, kevadvihmaseid hommikuid ja kodusolemise tunnet. Juba nüüd! Natuke hirmuäratav, et tavaarusaama kohaselt nii väheste aastate jooksul. Aga peavool pole kunagi olnud see, kus mina olen. Kui keegi jääb nutma, siis päikeseloojangu tulesurm meenutab igal õhtul mind.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment