Viimane heli jäetakse kuulatamata. Vahel satun kuskil kuulma hääd ansamblit, tavaliselt jazzi mängivat ja suurepärase loo lõpus laseb mõne keel- või klahvpilli mängija saali selle kõige viimase noodi. Kõik teised pillid on vaikinud ja noot võimendub kõlakastis, levib rõhulainetena mööda ruumi, muutudes aina vaiksemaks, kuni lõpuks kaob olematusse. Aga üldjuhul ma ei kuule seda, sest ülejäänud saal juba plaksutab entusiastlikult, lihtsalt plaksutamise enda pärast. Kõige kurvem on see, kui laulja on tekitanud selle viimase noodi, andes endast kogu oma viimase energia ja õhunatukese. Heli on vatsu kõlamas saalist, vaibumise poole peal, kui jälle hakkab plaksutamine. Muusik naeratab arglikult ja nõustub ovatsioonidega. Ei saagi oodata, et inimestel jaguks kannatust, kõigil on vaja kuhugi minna ja hakata muljetama ja pajatama, kui äge see kontsert ikka oli. Endal on aga pool saamata jäänud.

Varsti selgub, kas saan selle pagana programmeerimise ära tehtud