Sul on pildid üleval Internetis ja uus väljavalitu, siin ja virtuaalmaailmas. Kui lähed, ripuvad pungil Kaubamajakilekotid käte otstes, mööda maad lohiseb järgi püksisäär. Ilm on kurb, aga ka väga vaba, tunnen seda alles nüüd. Et alles nüüd olen vaba, kui kõik on läinud, järelikult ei tohigi midagi olla ega omada. Teatud aja möödudes tuleb ikkagi depressioon, kui pole rääkida, muretseda, loota. Sotsiaalne loom, aga hunt mitte lammas. Võiks ja tahaks olla ise, aga päris veel ei saa, ehk mu järgmine põlvkond on juba arenenud evolutsiooniliselt piisavalt eraklikuks. Pelgalt abstraktsioon...