Linnainimesed on naljakad oma tegemistes. Lähen hommikul kooli Hiinalinna viiekordsete majade vahel, kus kunagi magasid polkovnikud ja leitnandid ühe teise riigi armeest, ja näen vanemaid mehi-naisi, kes piinliku täpsusega rehitsevad oma 40 korda 2 meetrit suurt murulappi maja ees, mida katkestavad kõnniteed tänava ja majaukse vahel. Igal hommikul riisutakse see uuesti üle, närust ja armetut roosipõõsast pügatakse oksakääridega, välja tegemata sellest, et vene keeles räuskavate noorukite uriinist läbi imbunud mullas ei taha midagi ilusat kasvada. See kõik on nii räpane, bensiiniaurudest läbi imbunud ja vägistatud, et tundub kõige perverssemana, mida üldse võimalik linnas leida. Peaks nad viima mu koduaeda, kus oleks neil riisumist, rohimist, kastmist ja lõikamist elupäevade lõpuni, õnnis naeratus suul. See on vaatlus kurbadest ja oma juurtest ilma jäänud, kuid nede olemasolu mitte unustanud inimestest. Elada poolsunduslikult linnas, kus pole kunagi päris vaikne, on keppi tegev naaber läbi õhukese betoonseina ja kiirelt pruuniks lögaks muutuv lumi. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed lasevad oma olemist vägistada ja vangistada ennast puuri, vaid selleks, et siin, linnas on võimalik käia tööl, kus teenid natuke rohkem, on natuke uhkemad joomakohad ja sinust kui tühjast kohast mõõda kõndivad inimesed. Need kivinäod on ju parem kui tühjus, mida nad kardavad maal. Hoomamata tühjuse ja täiuse tegelikku sisu.

Hetkel ei vajagi ma enda välja elamiseks muud, kui neid harvasid sissekandeid siia. Mõned mõtted kirja ja hing võimaldab jälle mõned päevad vastu pidada, tegemata suuremat kära, kuni ühel hetkel tuleb jälle parool ja kasutajanimi sisse trükkida ja end vabastada. Kui küsida, kas ma olen õnnelik, ütleksin, et olen. On Tema, kool, töö, sõbrad, urkad, maja, mis tahab tööd, ja unistused. Aga kas ma võiksin olla õnnelikum? Kindlasti! Ja ka selles teadmises peitub õnn, et kuhugi on veel minna, mille nimel vastu pidada. Päris tühi pole tunne mitte kunagi. Teelolemise võlu on see, mida igatsen alati, kui istun siin, tööl, ööpäeva suletuna territooriumile, kus aastakümneid on marssinud sõjameeste saapad.

Aga tänaseks on süda jällegi rahul, võin nüüd õppida, kuulata head muusikat olla öösel üleval. Ja loota, et ei mandu kunagi, või et enam rohkem ma ei mandu.