On olnud aega toetada pead kätele ja nautida Toome sügisest kuldset õhku. Vaim ja keha hakkasid mässama ja seda õiget tudengiks olemise tunnet on hakanud tagasi tulema. Pikad urkas olemised, üks mõnus pidu keemikutega, kust sai mindud jala lehtedes sahistades ühikasse kirsitubakat suitsetama. Ja hommikul kooli. Enese ja unega võideldes, aga tunne oli hea. Vast üks parimaid hetki päevast ongi see, kui võtan asjad ja sõidan rattaga kooli, autojuhte eirates, elu nautides, tundes, et mina, tudeng, olengi selle linna tegelik valitseja. Sest mis oleks Tartu ilma ülikoolita, ilma tudengiteta. Ta oleks teine Paide, kus võid kamba käest peksa saada ja raske töönädala õhtusse veeretanud ehitustöölised joovad sooja viina ja räuskavad. Seda on ka siin, kuid see jääb korporantide, urgaste ja ilusate inimeste varju.

Naised on ilusad, ma vaatan neid ja naudin nende esteetikat. Kuid kui vaatan Tema silmi, siis tean, et tegelikult olen endiselt Temaga. Ma lihtsalt naudin kunsti väga suures galeriis. Loodan, et ma mõnda tüdrukut oma vaatamisega ei solva. Vahel tundub, et naised on liialt kinni oma eelarvamustes. Et kui mees tuleb rääkima, siis mitte selle pärast, et hästi aega veeta vesteldes, tantsides, vaid et ikka nautida lihalikke rõõme. Paljude puhul see nii ongi, ja mõnedki naised muud ei oota. Kuid mina ootan naistest midagi muud. Hoolimata kõigist neist muusikavideodest, kus naistel pole muud rolli kui tagumikku väristada või pesupulbrireklaamid, kus kehtib endiselt arusaam kinder kirche küche, aravan endiselt,arvan, et olete enamat väärt.

Tegelikult on elu lill