Olen tunnikese mööda veebi ringi kolanud. Mõned kümned minutid veel ja siis tuleb võtab järgmine mees posti üle ja pääsen unele. Pole küll sõlminud mingit lepingut, aga tunnen, et olen poolega petta saanud.

Sünged tüdrukud naeratavad võlvialustest kui möödun lehvivi hõlmu. Õlleuimane pea on mõtteid täis ja kodutee läheb piki betoonkuubikuid, mööda majadest, kus tavaliselt eesti keelt ei räägita. Olen tasa ja naeratused kõnnivad mu kannul, peletatades võõrkeelset sõimu nurgatagustest. Tartu poe ees on puud pooled oma lehtetedest langetanud, pool lootusest on läinud. Vananaistesuve sel aastal ei tule ja vihm läheb üle lörtsiks. Naeratused? Naeratused! Kord kiikan kangialusest sisse, seal platsil, kus tudengid suudlevad viimaseid tunde õnneuima. Enne loengut ja asjalikku dotsenti. Hommikul rattaga kooli sõites nuusutan lõhnu sealt süngete tüdrukute urkast. Ja vahel on aega toetada pea kätele...