Ootan kahepalgelist hommikut, et minna läbi äsja ärganud inimmassi koju magama. Kodu on linnas, aga võiks olla maal. Magan päeva maha, tõusen õhtul, uimane ja tülpinud, liigutan, et end väsitada, et uuel õhtul rahulikult taas tema kõrval uinuda. Ärkan varahommikul, vaatan aknast välja, kas on selge ilm. Kui on, läheb natuke paremaks, kui sajab, on ka hää, sest metsad ja põllud vajavad vihma. Usun, et inimesed ka, et nad kasvaks natuke paremaks. Inimesed, see hommikune, mulle vastassuunas liikuv mass. Nii kaua kui mäletan, on mass mulle alati, väiksemate eranditega, vastu liikunud. See linn pole erand, äraspidise mehe jaoks.