Tolm ja numbrid, jazz ja valutav kurk on minuga täna koos. Õpin omi asju, nii kooli kui ka elu õppetükke. Vahel keegi räägib msn-s, või alustan ise vestlust. Selleks, et natuke suhelda, aga õue minna ei taha, kuigi päike paistab. Sest kurk on valus ja siin on numbrid ja tolm. Natuke jazzi ja teadmine, et ta tuleb öösel siia. Võiks olla parem, kui ma poleks natukene haige, aga arvan, et saame hakkama. Me saame alati hakkama, sest ma jätan ja tema jätab mu tolmu ja numbrid mulle omaette uurimiseks. Mõte, mis turgatas pähe lugedes Mötet ( 25.aprill, Eesti Päevaleht): mees on kaduv, Eesti mees seni veelgi enam kaduv. Üllatas ühe tuttava neiu msn-i isiklik sõnum: "ja oledgi mees, ja sitahäda". Ja smile oli ka juures. Paraku ei jõudnud küsida, mida ta sellega mõtles. Võib olla ongi minu oodatav eluiga statistika andmeil 65 aastat, sest ei lubata olla sitahäda?