Lähen otsin oma elu üles, ehk vedeleb kusagil kõrvaltänaval. Õhtul võtame laenu, hommikul SMS-laenu, et järgmine päev oleks hea ja saaks tarbida. Asjade üle oleme õnnelikud, Ameerikamaa filmirezissöörid ja TV3 elustiilisaate produtsendid teavad, mida on vaja, et tobe naeratus näol, enda arust, teiste ütlemist mööda õnnelik olla. Põletame kivi, jätame mürgid vette ja matame pinnasesse, selle abil lülitame sisse teleri ja vaatame veel, kuidas olla, et saada õnnelikuks kellegile kasuliku malli järgi.

Otsin, kriibin sõnumit, et võtta laenu. Kellegil pole tahtmist midagi oluliselt muuta, et veel päästa. Las laiutab ökoloogiline jalajälg, lõhekala on dioksiine täis, õhk tapab ja muld on mürgitatud, aga Ameerikamaa mehed-naised tahavad rohkem. Tuleb veel rohkem laenu võtta, veel rohkem süüa. Keha mürke täis, veresooned rasvast umbe, pekised kehad voodis üksteise vastu hõõrumas. Õhtuti enne naise kojutulekut veel pornot vaadates, sest tegelikult ei taha ju keegi rasvast naist, aga paremat ei saa, sest puudub tahe end paremaks muuta.

Tuleb raha mu arvele, kõigi maade toodetud-disainitud asjad saab endale osta. Suuremad-paremad, väiksemad on halvemad. Väikesed rinnad, naised on meeste jaoks asjad, naised teavad ja tahavadki olla. Kõik need tuunitud-voolitud rinnad suurte autode kõrvalistmel. Nii arulageda näoga naine ei saa ju tegelikult teenida suurt raha.

Läheb raha, et osta asju, et järgimsed saaks osta asju. Mitte et me seda tegelikult vajaksime, aga hetkeks on hea tunda, nagu oleksid sellest elustiili saatest oma uue telefoni ja mööblitükiga ja inimesed armastavad sind rohkem ja tahavad katsuda su asju, kuni nad tüdivad.