Miks ei võiks ka mul olla nii, nagu normaalsetes peredes, kus oma elu alustav noor inimene saab kodust toetuse kaasa? Mina seevastu pean oma koduseid toetama ja majandama ja sealt samusest torkima, et asi päris käest ära ei läheks. Ja ma olen sellest nii tüdinenud. Ilmselt tuleb vastu kevadet üks suur skandaal ja hala, aga enam nii ei saa, tahaks oma elu ka alustada.

Olen sattunud vaimustusse vanemast rockmuusikast. Jälle!

http://www.youtube.com/watch?v=s-312lVPnhY&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=HPkTGm4RtVM

Nii hull eit, et jube kohe:)

Iga su südametukse
on õigustus mu elule
jumekas õhtu kulgeb
ning tume on taevas aknast
naabrite hääl läbi
saepuruse seina ei tüüta
töölisagulis kõik on nähtud-kuuldud
oktoobrirevolutsioon
ja ärkamisaeg
mulle annab jumet
su tumedate silmade pilk
ja ei huvita midagi muud
kui su jumeka naha
siidine mekk

Vaatasin eile umbes 5 minutit filmi "Transformerid 2". Siis läks süda pahaks ja hakkasin Vonneguti lugema. Nii halba filmi pole ma ammu juhtunud nägema.

See-eest teeb igal teisel hommikul mu tuju heaks Ewerti "Good man down" ja Greibi "Vihma loits". Tööpõldu künnan tasakesi, vahel mõtlen, et väljakutseid võiks vähekene rohkem olla, kuigi ka praegu peab ikka vahel tõsiselt pead murdma ja katsetama, mis mulle aga meeldib.

Sügis roomab üle Kalamaja ja ahi annab sooja. Elu veereb nagu kevadine tibu mööda oma sügisest kulukollakat rada. Aeg kulgeb omasoodu, olles vahel tige ja tihti leebe.

Ma ei saa aru. Müüakse autot, tuuakse ära ka sportvarustus: sport summuti. Kuidas summuti saab olla sportlik või toetada kuidagi spordi tegemist? Müüakse sportmaastureid, maastur on kõige ebasportlikum asi üldse, sest selles sa vaid istud ja lähed paksuks. Kas järgmiseks müüakse sportmalelauda?

Eelmine nädalavahetus mürgeldasin kaks päeva Kõrvemaa lõuna osas. Marsruut Aegviidu-Kakerdaja raba matkarada- (algab endise Noku talu maadelt ja lõppeb Mõnuveres- maastikuporno või siis kaardiporno, nagu pane tallele on lambaporno, vt ka NAK-i vastavat raamatut)Sikemäe ja sealt juba Laeksaare soo ning sealt Matsimäele. Pikalt ei hakka heietama, minge vaadake ise, aga Kakerdaja on paras turismimagent, kuigi ilus, aga minusugusele matkajale ei sobi, kes otsib rabast just vaikust. Seega oli tunduvalt mõnusam Laeksaare soo, kus läbisin umbes 13 km. Tõsi, enamuse kas pahkluuni, aegajalt ka puusani sisse vajudes, üle kraavide hüpates ja hetkeks ka paanikat nentides, kui ma enam ei teadnud, kus ma olen ja kuhu lähen ja kuhu ma üldse jõuan (sealne matakarada pole soovitatav nõrganärvilistele). Õnneks läks kõik hästi tänu käekellale ja kaardile ja päikesele-suunda suutsin hoida. Aga öö telgis oli külm, isegi hea magamiskotiga, samas ülelendavad sookure parved ja kottpime mets tähistaeva all ja hommikune udune raba koos päikesetõusuga, on ikka unustamatud asjad.

Ahjaa, kelle iganes rosoljekarbid ma üles korjasin metsa alt ja pakendikonteinerisse viisin- mine perse! Krt idioot, sõidad oma autoga metsa ja ei saa mingit paari rosolje karpi ja kilekotte kaasa võtta. Krt, kuidas ma vihkan ikka inimesi vahel. Sikupillist olid ostetud, mingi septembri lõpu kuupäev.

Viimastel nädalatel on hakanud ligi hiilima mingi tülpimus. Kuigi kõik on ikkagi üldiselt väga tore, mul on normaale töö ja kena neiu, kes kõigele muule lisaks on ka tark ja teeb paremini süüa kui mu ema (välja arvatud kirsikompot) ja mul on 1/2 kinnisvarast ühest alevis, tunnen ma ikkagi rahulolematust. Natukene tekitab seda see elukene siin Ansipi päikese all üldiselt, samuti ka see, et ülikooli lõpus läksin otse tööle. Tegelikult on küll selline tunne, et tahaks kuu aega tööst ja kõigest muust sellisest eemal olla. Kuigi nädalavahetused on toredad, on sellest vähe. Ohh, elu talumatut kergust.

Aga ikka on miskit veel närimas. Hakkasin lugema Peeter Helme "Puudutust", enne olin lõpetanud Bukowski juttude kogumiku. Mingi sõnulseletatamatu äng lihtsalt elus olemisest, vajadus leida mõtet kõigele ja vajadus alati edasi suunduda, sest hetkega ei saa olla rahul. See kõik on neis raamatuis olemas. Kui lõvi suudab magada 20 tundi päevas ja pidada siis 2 tundi jahti ja niimoodi aastaid elada ja haigutada rahulolevalt, siis miks inimene tihti nii ei suuda? Tekib mõttetuse tunne ja soov kuhugi tormata: teha teadust, välja mõelda arvuti, leiutada ratas, arendada, ehitada jne. Ja kõige selle peale küsib mõni, et milleks? Selleks, et elu areneks. Aga kuhu?

Kuhu liigub meie siseilm ja ühiskond paari lähima aasta jooksul? Ma usun, et hakkame nägema väga huvitavaid arneguid.

http://www.reporter.ee/2011/09/04/noored-purjetajad-said-kaugpurjetamise-avamereregatil-esikoha/


Sai isegi osa võetud

Aga maraton jääb ära. Ei teagi, mis on, aga üle paari kilomeetri joosta ei saa, seejärel tuleb vasakusse põlve valu ja liikumine jääb kangeks. Kahju!

"Tomas, millest sa praegu mõtled?"
"Ma mõtlen sellest, kui õnnelik ma olen!" ("Olemise talumatu kergus")

Selle linna räpased tänavad pole veel omaks saanud, sügise saabudes tugevneb igatsus ühe teise, aeglasema ja noorusliku linna tänavate järele. Kõverate selgadega vanad naised astuvad trollide pealt maha, turukott konksus sõrmede otsas. Sõidan tööle ja üritan aru saada, kas ma olen õnnelik? See siin pole veel kodu, vaid magamise ja töötamise koht, liigun mööda kindlaid koordinaate, sest suure osa sest linnast on hõivanud autod ja lärmakad turistid. Kõik nad ajavad ühtemoodi tossu välja, kes tubakast, mis naftast. Tartu vanalinn on alati tartlaste päralt, Tallinn on aga tarbeese, mis kuulub turistidele ja büroost koju ning Stockmanni paterdavatele tähtsa näoga kontoritibinatele. See linn on nii täis kõike, et samas on ta minu jaoks veel?! nii tühi. See linn sisaldab palju tühja massi, täidet, mis ei anna juurde väärtust, vaid üksnes maksumaksjaid ja tarbijaid. Kõik need mäed, mis tegelikult ei anna midagi linnale juurde. Tallinn ei ole tegelikult Tartust suurem oma kvaliteedi poolest, ainult tühja massi poolest. See tühi mass sõidab hommikuti tööle, istub ummikuis, hingab sisse ikka ja jälle sedasama vingugaasi, ja ma näen tühjust.

Tahaks tegelikult ära, kuhugile. Jälle hakkab kummitama see tunne, mis oli gümnaasiumi lõpus. Olen siin, aga samas ei peaks olema, aga kus peaksin olema, veel ei tea. Tollal sain teada, et peaksin olema Tartus. Aga nüüd?

Või on see tunne üksnes sellest, et Tema on hetkel mujal? Samas, ega koos olles pole midagi teistmoodi, töönädala lõppedes tahaks siit põgeneda. See meeletu lärm, mõtetu tõmblemine mitte kuhuig jõudmisega, närvilisus ja tõusiklikus. Paduintellektuaalid ja kunstnikud ajavad mind närvi oma lillejutuga, mis kunagi mitte kuhugi ei vii. Ehitajad on nii tühise maailmavaatega, et tekib küsimus, miks nad üldse hingavad, teismelistest-peopanijatest pole mõtet rääkidagi-mõttetu mula ja mämmerdiste kari. Ja siis võngun mina seal vahepeal ja otsin oma kohta. Kardan üksindust, samas väsin suhtlemisest. Mis edasi?

Tabasin end mõttelt, et uus majanduslangus, mille tõenäosus üha suureneb, oleks vesi mu veskile. Langevad ehitusmaterjalide hinnad, samuti kinnisvara hind. Mina võidan, sest soodsam on maja renoveerida, samuti on soodsamad Tallinna korterid. Langevad toidu-, kütuse- ning rõivaste hinnad. Inimesed muutuvad rahulikumaks ning idioote, kes maksavad suvel 3 eurot punasesõstra kilo eest, jääb ka vähemaks. Tulgu söögu mul tasuta põõsad tühjaks. Pealegi, töötan erialal, mille toodete tarbimisest inimsed ei saa loobuda: suure osa kontserni portfellist moodustavad just geneerilised ravimid, seega võiks masu jällegi kasulik olla, kuna kallimate originaalravimite jaoks ei jätku raha.

Nii et MASU 2, ootan sind!

Krdi põlvevalu. Nüüd, kui treeningkoormused langevad, tuleb hull põlvevalu. Valu, mida pole mul olnud juba tükka aega ja ähvardab kogu selle aasta, mil ma olen maratoniks valmistunud (vahel paremini, vahel halvemini), lihtsalt seenele saata. Pettumus.

Vähemalt maja peal asjad liiguvad. Nüüd, kus olen ära otsustanud, et võtan seal asjad käsile, et teha sellest midagi suvekodu laadset mõneks järgmiseks aastaks, sest töö ja potentsiaalsete laste kõrvalt on mõtetu üldse üritada mõnda lagunenud metsatalu üles vuntsida. Liiatigi kui esimesed neli aastat ööbid seal telgis ja tegeled vaid niitmise ja võsalõikamisega. Märjamaal seda probleemi pole, sest see on igatepidi elatav juba praegu ja iga tegu muudab kohe tuntavalt elukvaliteedi paremuse poole. Märk on maha pandud ja järgmine suvi saab seal ka saun olema. Küll tavalise kerisega, aga küllap kunagi tuleb ka kuhugi suitsusaun ja põhumaja metsade vahele.

Seniks veel. Kas vana paekivist soklit krohvida tsement- või lubimördiga, milline segu sobib korstnapitsi krohvimiseks, kas 15 cm diameetriga valatud post kannab ühekordse maja raskust? Palju küsimusi ja vähe aega ning raha.

Tema läks ära, kuueks nädalalaks Kölni ja Bonni. Ma lähen varsti külla.

Tööl on tore, eriti ei viitsi pingutada ja olen loomulik, sest kõik saab kenasti tehtud niigi. Muud asjad on tähtsamad.

Ma ei teagi, kas see on spordiblogi sissekanne või võib selle "inimesed, mis teil viga on" sissekande alla liigitada. Eilne pilt Kopli kalmistupargist: kaks umbes 25 aastast inimest; mees, rullis nokaga, lükkab lapsekäru Kõrval käib suitsutõmbav, üle nabapluusi lotendava keskkohaga naine, miniseelik seljas. Kohutav, teine eesti kargas näkku. Teine pilt meie elust siin maal. Veritseva näoga parmud vedelevad maas, umbes 15 aastased nokastanud tüübid tatistavad tänaval ning kõige selle üle vaatab Land Cruiser oma tuledega, pekine jõmm roolis. Imehead kontrastid, võib öelda, et elan huvitaval maal. Kolmandaks huvitab mind see, kas naistel ongi oma meestest ükskõik. Lihtsalt vaadatakse pealt, kuidas juuakse, jubedalt juuakse, arulagedalt, kõike unustavalt. Ka muidu korralikud inimesed, igal õhtul paar õlut, nädalavahetusel silmini täis, nii täis, et püksid lasevad ka täis. Nad kõik on ju minu inimesed, eestimaalased. Kahju. Paljud naised joovad ka, ennasthävitavalt. Ma tahaks karjuda, et kurat naine, sa pead sellele rahvale kunagi lapsed sünnitama. Seni karjuks vaid enda naise peale, õnneks pole vajadust.

Jooksime poolmaratoni. Aeg mul 2,05, keskmine pulss 164. Järeldused sellest: jalgu tuleb rohkem treenida, tuleb teha tempotreeninguid, et harjuksin tempot hoidma ja suudaksin hoida. Kuid maraton 4 tunniga tundub natukene liiga suur ettevõtmine. Läbi jooksen kindlasti.

See maja, see pagana maja ühes alevis, mis mul on, sellega peaks midagi ette võtma. Korda tegema või ümber lükkama. Ilmselt ikka korda tegema. Soojustama, sauna ehitama, endale ja Temale, emale ja miks mitte ka õele nädalavahetuse kokkusaamise kohaks.

Kuri ja kriitiline.

Kas Ida-Virumaa on põlevkivi kaevandamisega tühermaaks muudetud? Kas seal saavad kõik eesti keelt kõnelevad inimesed peksa ja õitseb salaviina,- sigarettide ning -bensiiniäri. Või on see üks järjekordne tore osake Eestimaast, mis ootab vaid avastamist. Egas midagi, magamiskott, telk ja lebomatt ratta pakiraamile, taskunuga taskusse ja katelokk seljakotti ning läheme seda paika avastama. Täna õhtust kuni pühapäeva hommikuni.

Ma peaksin üritama elada nii, et iga päev oleks tähistamist väärt. Selle pärast polegi meil veel telerit, kiiret inetrnetti ning alkoholitarbimine on alla käinud. Ja alles jäävad tegevused, mis arendavad ning pakuvad rõõmu. Kahetunnistest jooksutreeningutest lugemismaratonideni.

Õhtu Kalamajas, linnud laulavad akna taga, kastan on rohelise müürina minu ja kärarikka linnasüdame vahel, üle väikeste majade paistavad üksikud vanalinna tornid. Korteris on täielik segadus, kogu aeg ja raha, mille olin planeerinud korteri kordaseadmiseks ja mööbli ehitamiseks, on kulunud reisimise peale siin- ja sealpool piiri. Nüüd käin juba tööl ja elan elu, millest unistasin vaid mõned kuud tagasi. See kõik pole veel päriselt kohale jõudnud. See, et ma ei pea tasakaalustama õpinguid 24 tunniste vahetustega palgatööl, kus ma olen istuv eikeegi. See, et ma ei pea tegema eksameid, koduseid ülesandeid ja kirjutama juhendajale, et miks ta mu tööd ei loe. See, et nüüd saan ma keemiaga tegelemise eest palka. Palka, mis on kaks korda suurem, kui Kaitseliidu tööl. Tegelikult elan ma väga head elu, aga alati ma seda ei märkagi. Õnn kipub kaduma argiaskeldustesse ja seiklustesse, vahel tuleb aga korraks istuda ja kätte jõudnu ning möödanikku vajunu üle mõtiskleda ja rahulolevalt noogutada: "Kõik on länud hästi ja tegelikult ma olen olnud tubli!".

Kes ei riski see kokpitti ei küüri!

Mõte lõpuaktused üle lasta ja minna 7 päevaks purjetama marsruudil Tallinn-Kiel (tore Saksamaa merelinn), tundus juba alguses ahvatlev. Kui olin aru saanud, et päevaraha ning tagasilennu piletid on mul võimalik endale soetada, oligi otsus tehtud. 11. juuni veetsin lennusadamas ja laadisime 12. meetrisesse St Iv väga palju toitu. Sest tegelikult peab sellest jätkuma 31. augustini, sest just nii kaua on põhimeeskond merel meiesuguseid algajaid koolitamas. Õhtul heiskasime valged purjed, mida nimetati groodiks ja genuaks. Meie jaoks olid need ikkagi vaid purjed. Kästi tirida erinevaid nööre ja köisi, mida kapten ja vanemabi nimetasid kas otsteks või sootideks vms. Aga algus oli paljutõotav, sest meri oli ilus ja kulgesime lahedalt.

Siit edasi läks asi kurjemaks. Selgus, et merel võib ka suvel oli tige tuul ja külm vihm ning selle tulemusel ka merehaigus. Minu merehaigus möödus oluliste oksendamisteta, aga K toitis küllaltki intensiivselt kalu, nii et sel aastal on priskeid räimi oodata! Meie purjetamine vastutuules (krüssamine) venitas distantsi Gotlandile tunduvalt pikemaks ning jõudsime kohale 2 ja poole ööpäevaga (positiivse stsenaariumi 1,5 ööpäeva asemel). Ja kuigi kindel maa oli jalge all kallis ja kraanikausis sadamas pead pesta oli tore, tõstsime purjed pärast viite tundi Gotlandil ja sõitsime edasi Kieli poole.

Lühidalt võib öelda, et ilm oli endiselt kehv suurema osa ajast (tugev vastutuul, elik purjetajate keeli litakas vastu nägemist), lisaks üritas meid rammida paar kaubalaeva, häirisime Taani sõjalaevastiku ja hiljem natukene ka Saksa Kriegsmarine sõjaõppust, nägime pringleid (Läänemere versioon delfiinidest) ning saime ka korraliku äikesepilve alt läbi purjetada. Kui kolm ööpäeva olime taas merd nautinud koos korralike lainetega ning nelja tunniste vahtidega (neli tundi magad ja neli oled tormiriietes kokpitis (auk laevatekis, kus saab istuda)), jõudsime Kieli!

Ja sealt edasi oli vaid lust ja lillepidu: soe duss üle nädala aja, söömine mittekõikuvas kambüüsis ning tore Lääne-Euroopas olemise tunne. Kui olime natinud Kieli 12 tundi, istusime K-ga Bremeni rongile, et tagasi Eestisse lennata, enne veel olime Merekaru, Linnu ja Angerjaga hüvasti jätnud. Mälestus kogu eluks!


Pilte saab siit:
http://www.facebook.com/media/set/?set=a.2085293621094.2127494.1507766614#!/photo.php?fbid=2085318501716&set=a.2085293621094.2127494.1507766614&type=1&theater

Jah, nii see on. Lasen oma kauaoodatud lõpuaktuse üle ja läheme hoopis merele purjetama, nädalaks ajaks. Tallin-Visby-Kiel.

4 päeva veetsin oma rattaga Lõuna-Eestis. Muljeid ja mõtteid on väga palju. Väga tore oli kursuse lõpupidu. Ebameeldiv oli näha metsaveokeid, mis kellegist väljategemata sõitsid meeletu kiirusega mööda kitsaid kruusateid. Ma üldse ei imesta, et need nii kohutavas seisukorras olid. Ja mõned väiksemate autode juhid, kes samuti ei hooli kellegist teisest. Aga tänud lähevad ühele toredale Land Cruiseri tüübile, kes kenasti hoo maha võttis meist vastutulles mööda sõites. Minu arust on see elementaarne viisakus, olgu vastutulevaks teine auto või jalgrattur, sest kiviklibu vastu vahtimist pole kunagi meeldiv. Aga kõige enam jääb ilmselt ikkagi meelde päikesetõus Meenikunno rabas. Olin nende nelja päeva jooksul kui teine inimene, inimene, kes ma olin mõned aastad tagasi. Muretum, vaimustunum, nautivam ja hipim.

Istun pärast väsitavat päeva täispuhutaval madratsil peaaegu tühjas korteris ning mõtlen, mis kõik on viimase aja jooksul toimunud. Korter on Tallinnasse tühjaks tõstetud, auto sai ostetud ning Kaitseliidu tööga on tehtud lõpparve. Uues kohas alustan 20. juunil. Täna oli ka kaitsmine ning täitsin õppekava, teenides oma töö eest A. Tartu on tühjaks jäämas, üksikud head sõbrad siin veel toimetavad, mõnedki on minu kombel otsi kokku tõmbamas. Ja kuigi vaatan tudengiaastatele tagasi mõnusa nostalgiaga, on Tallinn ikkagi huvitaval kombel omamoodi peibutav. Ilmselt on asi selles, et Tartus toimub häid kultuuriüritusi just kahele maitsele: totaalsetele märsilohistajatele ning kõrgintellektuaalidele, kuid mina oma kultuuritarbimisega jään sinna vahele. Pealegi, Kalamaja on lihtsalt vaimustav ning kui lihtne on sealt Märjamaale sõita.

Natukene harjumatu on olla, kui ei ole vaja otseselt midagi teha. Jäänud on veel lõpuaktus ning viimased toimetamised Katsekojas. Kui saan oma priimuse ja kateloki Tartusse, pakin seljakoti ja lähen lihtsalt metsa. Kõditav-erutav tunne on. Mõnus.

Spordiblogi sissekanne

Maksin täna oma uute Asics Gel Gayano 17-te raha ära, tänu tutvusele sain 25% allahindlust, kuid koos käibemaksuga tuli hind ikkagi 130 eurot. Kuid arvestades, et need on foorumite/testijate andmeil paremad kui eelmine mudel (mis mul on) siis tähendab, et need tossud on oma raha väärt. Sest Gel Gayano 16-ned on väga head. Varem olin New Balance kasutaja, kuid Footscan, mis soovitas kasutada ülepronatsiooniga sobivaid jalanõusid, suunas mind just Gel Gayanode juurde. Homme või ülehomme saan nad kätte ja siis saan testida.

Üldiselt olen oma trennieluga mitterahul, juba mitmendat nädalat ei jõua teha nädalas üle kahe trenni. Selle korvamiseks üritan maksimaalselt jala käia ning jalgrattaga tööle ja kooli sõita. Sel nädalavahetusel olen paar päeva Märjamaal, siis saan üle hulga aja ka rahulikult looduses joosta. Olen füüsiliselt ja vaimselt väsinud pidevast automürast. Ja veelkord vaimselt väinud sellest koolilõpust. Aga enam pole palju jäänud, lõputöö esitamine ja kaitsmine, aga tõenäoliselt tuleb veel vaeva näha oma metoodika rakendusega ehk teha tellimustööd ning kogu materjal üle anda, et keegi pärast mind Kaitseväele teenust edasi pakuks. Nimelt püssirohu keemilist stabiilsust testiks, kasutades kunstlikku vanandamist ning HPLC-UV-ESI-MS meetodit, akrediteeritud metoodika põhjal.

Ostsin akutrelli ka, tegime U-ga win/win tehingu ja olen Makita uhke omanik. Nii et, kui teoreetik ostis ehituspliiatsi, siis ilmselt olen remonditeemas temast natukene ette rebinud:) Natukene mõtlen ja valin, siis on vaja ka tikksaagi ja taldlihvijat.

Seda nuttu ja hala, mis Eurovisiooni ümber tiirleb, ei jõua ära kuulata. Aga naljakas oli kogu seda tõsiuskset sahmerdamist jälgida. Suure hoolega kaalutakse, milline laul võiks olla just see õige eurolaul, mis meeldiks Iirimaast Küproseni, valitakse välja kõige lamedam, mõtetuma sõnumiga ja süldipop viisijupiga lauluke, mõeldakse juurde paar papist majakest, mille lavale sättimist ja valmistamist mitmes saates ja tosinas uudises kajastatakse (mingi iroonia kinnisvarabuumi aadressil äkki?) ja tekibki usk, et meie, eestlased, olemegi Euroopa kõige targem ja parem rahvas, kõige kobedama lauluga. Seejärel tuleb ära kannatada Reikopi halenaljakas palvetamine ülekande ajal (kui R2 kommentaare pole kahjuks võimalik kuulata aeglase interneti tõttu) ja olemegi jälle pilvedest alla astunud. Ja taas koidab arusaam, et oleme provintslik piiririik, kelle ekspordi artikliks on odav tööjõud ja laenude teenindamine rootslastele ning suuremale osale euroopa rahvatest oleme me küllaltki vähe huvipakkuv kohake maailmas. Briti poissmehed ja linnuturistid välja arvata. Kui aga jätkub RMK plaanimajandus, võime mõneteistkümne aasta pärast loodusturistidest ka suu puhtaks pühkida. Jäävad briti poissmehed, sest nagu näitas Club Tallinna märja T-särgi võistlus- piisavalt leidub meie väikeses riigis naisi, kes baarikrediidi eest rahva eest tissid paljaks tõmbavad. Tore:)

Kogu selle aja jooksul, mil olen mõelnud maakodu soetamise peale, on imponeerinud mõte tarest mere ääres. Kuid sel kevadel olen lõplikult otsustanud, et see on tobedus. Mere lähedus korrutab hinna kopsaka parandusteguriga läbi, vahetpidamata voorib suvitajaid su aiast mööda (mina olen oma jalgrattaga üks neist) ja kevad algab alles juunis, seevastu sisemaal õitsevad ammu sirelid ning peatselt saabuvad sügistormid teevad õuesolemise suhteliselt ebameeldivaks. Praeguseks on pilgud pööratud Pandivere poole ning aastakese nihkub kogu ettevõtmine veelgi edasi. Elu teeb lihtsalt oma korrektuurid. Ja las mereäärsed krundid jäävad rikkuritele, siis on alati üks koht kuhu jalgrattaga tasub seiklema sõita.

Reedel saatsin juhendajale oma magistritöö tõenäoliselt viimasele ülevaatamisele. Selles armsas puust linnas ootab mind veel magistriseminar viimase ettekandega, lõputöö lõplik äraandmine ja kaitsmine ning viimane eksam. Praeguses töökohas teen veel kolm vahetust ning siis on jäänud vaid lõpetamine.

Laulan üürikese oodi ka Sandor Liivele. Üle hulga aja oli tunne, et elan e-riigis, elektrienergia müügilepingu sõlmimine toimus tänu digiallkirjastamisele väga kiirelt ja hõlpsalt. Aitäh Sandor!

Kuidas mõista ökoloogilist eluviisi? Mina mõtestan selle lahti enda jaoks nii, et täielikult ökoloogiliselt ei saa elada praktiliselt mitte keegi arenenud maailmas. Kas aga selline elu oleks vajalik ja jätkusuutlik ning ainus võimalus, et inimkond kestma jääks, seda ma ei tea. Küll aga saab iga inimene igal ajahetkel teha teatud valikuid, mis on ökoloogilised ja kasu sellest on vähemalt kahele vaalale toetuv: inimese enda elukeskkond on talle vähem vaenulik ning teiseks tunneb ta sellet rahuolu. Mulle tundub, et paljud seda ei taju ning elavad kas ökoloogiliselt või hullult raisates. Et kui mul juba on suur maastur, siis mitte kunagi ei sõida rattaga tööle ja ka ühele õunale panen poes kilekoti ümber. Jäta see üksik õun pakendamata ja tegelikult juba oledki käitunud ökoloogiliselt, hoolimata sellest, et su auto tarbib 3 korda rohkem kütust kui normaalne auto.

Uued linnaliini bussid kustuvad üles sõitma gaasiga, sest see säästab loodust. Tõsi ta on, aga sõida glükoosi ja toidurasvadega, säästad loodust ja vähendad pekki. Esmaspäeva õhtupoolikul koolist rattaga koju tulles, oli linn järjekordselt umbes. Filosoofi tänavas seisis peateele vasak- ja parempööret oodates rivis umbes 20 autot. Võru tänav on ka sel kellajal väga tiheda liiklusega ning arvata on, et autojuhid said seal kõvasti närvirakke kulutada. Mina aga ratturina vurasin neist kõigist mööda ja sõitsin sealt läbi sama kiiresti kui öösel tühjadel tänavatel. Huvitav, kas see on mingi S&M nauding istuda imeilusa ilmaga autodemeres ja tuututada ja närviliselt kiirendada-pidurdada.

Oodatud e-kiri tuli ja elu on ilus, mingil hetkel alustan juunikuus erialast tööd väikses firmas, mis on USA kontserni filiaal Eestis. Toodab ravimite komponente ja tegeleb lepingulise uurimistööga. Põnev!

Matkaplaane tekib üha juurde: Aegviidust jalgsi Paunkülla, Põhjarannik ratastel ja Piusa kant kas jala või ratastel. Ja Endla Lk ala ning Soomaa tahaks ka jalgsi ära teha sel aastal. Ning ära käia Saksamaal ning Amsterdamis. Uude korterisse tuleb muretseda mööbel- renoveerida vana, ehitada ise uut ja võibolla ka osta. Ilmselgelt, sel suvel vist veel maakoduga ei tegele väga otsustavalt.

Kui kellegil on ägedat vintage mööblit või midagi täispuidust, mis vajaks korda tegemist, aga endal tarvis ei ole, võib teada anda. Ökopervertlus on uus seksikas. Tark kah.

Kord või kaks aastas on kõik eestlased patrioodid. Joovad end täis ja jauravad, et on eestlased ja eestlasteks jäävad. Aga kui tuleb ajateenistuses natukene õppida, et kuidas oma kallist kodumaad kaitsta, siis on jama majas. Öölaulupidu oli tegelikult tore, kuid kaine peaga poleks seal suutnud küll olla. Nii et kaanisin õlle ja ühte saksa likööri ning see jauramine tegi südame kergeks ja jaurasin kaasa. Aga Artise kino reklaam on väga hea!

Et olen juba peaaegu Coelho?:)

Kalamaja, see kõlab nagu unistuse täitumine. Kena fassaadiga puumaja, keldris väike pagaritöökoda, rahulik, autovähene ümbrus-see kehastab tükikest mu vähemalt järgmise aasta kodust. Palju on liikumas, ootan veel mõnesid maile, mis peaksid veelgi selgust tooma. Kus ainult oma jalgratast hoida?

Unistus tulevikust. Töötame end oma kaasaga vigaseks, tänu sellele saame lubada endale 3 miljonit pangalaenu, et osta täiesti mõttetusse kohta hunnik kipsplaati ja kivivilla, mille põhiharidusega nolkide kamp kokku klopsis. Ehk saame liisida ka maasturi. Ja tõusta igal hommikul, viia lapsed ja enda pekine kere tunni aja autosõidu kaugusele tööle-kooli-lasteaeda ja õhtul tagasi. Kaheksa tundi tööl, kaks ja enam kulub sõitmiseks. Ülejäänud aja keskendume laenu teenindamisele. Kui 30 aastaks võtad, maksad topelt tagasi. Maja garantii on heal juhul kaks aastat. Tänapäeval saab osta sülearvuti, mille garantii on pikem kui uuel majal. Nii toodame jõukust ja stressihormoone, taksojuht-vanematega üles kasvanud noorsugu, pangad omavad mingit müstilist likviidust, mille tulemusel saavad nad välja laenata üheksa korda rohkem raha, kui neil tegelikult on. Laen ei tooda raha, laenust sünnib uus laen, kuna laenates tekib "raha", mida saab uuesti laenuks muuta. 100 eurost hoiusest saab 90 eurone laen. Sellest saab tänu tagasimaksmiskohustusele 80 eurone uus laen jne. Aga elama peab! Ja tegelikult ei pääse enamus selle maa elanikest sellisest saatusest mitte kunagi. On üksikud jõukad, palju keskmikke ja parajalt vaeseid ja tegelikult pole elul viga, sest keegi ei viitsi peale üksikute hälvikute üldse midagi muud mõelda, kui et oleks katus pea kohal, kõht täis pugitud ning saaks öösel vaikselt oma koti pääl suigatades mõnusalt puuksu lasta. Rahulolev ja madalalaubaline puuksukott ongi üks õige inimene. Vaatab eurovisooni ja loeb elus kolm raamatut läbi ning juttu rääkides saad aru, et silmaring on nii ahtake, et isegi puuksu põletades sõitvad bussid on talle juba liig raske mõista. Saaks veel paar makset tasuda, oleks dziibi esirattad juba minu omad.

Ise olen nii stereotüüpne ennasttäis "vabamõtleja", et puuksutaks kohe hästi palju pärast selle kirjatüki postitamist.

"Mida sa nädalavahetusel siis teha plaanid?"
"Tööl olen", vastan mina.

Õnneks on sel laupäeval tõenäoliselt mu elus viimane selline nädalavahetus. Sest pärast seda nädalavahetust jääb praeguses töökohas veel kaks vahetust, mis on nädala sees.

Siinkohal tahaks tänada Eesti riiki. Riiki, mis võimaldas mulle, kui sotsiaalselt vähekindlustatud perest pärit, ma ise ütleks, et üle keskmise võimekal noorel, õppida ülikoolis. Toetades teda 3,5 aasta jooksul õppe- ja sõidutoetusega, millest heal juhul piisas sõltuvalt elukohast, vaid üüri tasumiseks. Tänan seda riiki, kes on seadnud niivõrd madala alampalga ja kes tasustab vaimupuudega inimestega töötavat lapsevanemat nii madala palgaga, et sellest rahast ei jätku mitte kuidagi oma ülikoolis õppiva lapse toetamiseks. Tahaks veel tänada riiki ka selle eest, et ta annab suurepärase võimaluse täiskoormusel õppivale tudengile võimaluse teha täiskoormusel palgatööd, et ära elada. Pärast kõike seda, mida see riik mu toetamiseks on teinud, lõpetan ma ülikooli magistriõppe keskmise hindega umbes 4,3 ning vaen mõtet siit lahkuda. Mulle meeldib, kuidas see konkreetne riik oma inimesi väärustab, julgustab ning aitab neid nende elutee alguses. Et neil hetkedel, kui inimene vajab tuge, et omandada haridus, olla üks mutrike sellest teadmispõhisest majandusest, ütleb riik, et meil on majanduslangus, kaotab tulumaksu tagastuse õppelaenu intressidelt, õppelaenu hüvitamise ning kärbib sõidu- ja õppetoetust, mida vaid paar kuud tagasi tõsteti mõniteist protsenti. Et hoida kokku mõnikümmend miljonit krooni. Ja siis võib lugeda postimehest, et Ken- Marti Vaher vahetas oma ametiauto odavama vastu, uueks valiti Skoda Superb. Auto, mille maksumuse eest saaks see riik koolitada endale mitu kõrgharidusega. spetsialisti.

Murdsin eelmisel suvel antud lubaduse: ma ei organiseeri enam mitte ühtegi suurema kollektiiviga kui mina ja tema, sõpruskonna üritust. Aga jah, hakkab jälle pihta, sest kui ise vaeva ei näe, midagi ägedat ei toimu ka. Ja vahel ikka on vaja käia kanuumatkal, RMK majas saunatamas või paintballi mängimas. Just see sai plaani võetud.

Ilmselt on käes aeg teha oma elus otsustavaid muudatusi. Hakata ellu viima neid unistusi, mis mul viimased aastad on olnud. Nüüd tuleb veel vaid leida endas julgus, et elada nii, nagu ma tahan. Sest kõik hakkab saama õigeks. Ma hakkan ilmselgelt seda puust linna taga igatsema. Auklikke tänavaid ja kõiki neid maju, kus olen elanud. Väike roheline linn, ja tolmune, üks jõgi viib mu mõtted ja jääb mälestus sellest kahest kaldast, kus mõned majad ja üks ülikool.Mälestus neist öödest, inimestest, persekukkunud kultuurnikutest, luuletajatest, kes ise ei teagi, kui head nad on. Ja kõigist neist naistest, kelle silmad on sattunud kunagi mu silmadesse, neist on juba tänaseks jäänud vaid udune mälestus. Sest ühed pruunid silmad naeratavad mulle vastu ja minu suu neile ja koos ongi meil lihtsalt nii hea, et Orelipoiss on täiesti laiali. Kõige rohkem hakkan ehk taga igatsema neid niiskeid sügishommikuid, kui Karlova oli juba kuldne, kuid päike soojendas veel nii mõnusalt uulitsakasside pehmet kasukat. Ja algavad loengukursused tundusid veel nii põnevad.

Aga mu elus võiks alati rohkem luulet olla. Seda tunnet, kui kõnnid mööda tänavaid, sees on esimene õlu ning mantlihõlmad vaheliti lähed kuhugi. Heale jazzikontserdile, Zavoodi või Side tänavale Tarmole külla. Nii nagu esmakursuslasena.

Jah, see nädal on kujunemas küllaltki sarnaseks kahe eelmisega.Aga kui eelmistel nädalavahetustel kujunes lõõgastumisvahendiks kas suusamaraton või nii kuum seks, et juuksed peas krussi tõmbusid, siis ei teagi, mis see nädalavahetus toob. Kas tõesti tuleb haarata pudeli järele? Täpselt, pudeli järele, võib olla, et ka kahe, sest harva alkoholitarbimise poliitika tõttu ma väga palju rohkem kesvamärga ei kannagi. Seni veel uhan proove läbi vedelikkromatograafi ja üritan kahe palgatööpäevaga kah hakkama saada.

Kevad tuleb tasapisi lähemale ja sellega koos ka rahutus. See rahutus sunnib vaatama Eesti kaarti, otsima välja magamiskoti, mõtlema, kas jalgratas peab veel ühe suve vastu. Ka Amsterdam tundub jällegi nii kutsuv. Linn, mis läheb nii hästi kokku minu olmeusega: vabameelne, jalgratta ja jalakäija sõbralik, kunsti tihkelt täis ja lihtsalt jazz state of mind.

Kui eelmise nädala reede õhtuks olin üks suur stressiuss ja mind aitas laupäeval elule tagasi suusamaraton, siis see reede ei erinenud eelmisest. Kolme tööpäevaga ja koolitööga nädal oli mahlad välja pigistanud mu kidurast kehast. Seekord aitas üks teine asi. Mis, seda ei saa avaldada, aga see lõi samamoodi pea klaariks ja tõi meelde, milleks ma üldse rabelen.

Eelmine nädal käis kõva andmine. Tärni sai kirja iganädalane kultuurielamus, teaduskonnalt sai õppetoetus välja kaubeldud, kuigi nad seda alguses anda ei tahtnud. Kuid kerge ainete ülekandmine bakast, magistritöö punktide ühe kolmandiku osas ette ära andmine ning mõne jõulise kirja saatmine ja õigele uksele koputamine tagas selle, et raha siiski saan. Sest keskmine hinne ületab ühe palli võrra alumist piiri, mis on vajalik toetuse saamiseks, kuid puudu jäi 100% õppekava täitmisest, kuna ülikool ei suuda õigel ajal aineid lugeda.

Lisaks sellele tegin palgatööd ning tegelesin 12 proovipartiiga oma magistritöö teemadel. Reedeks olin kapsas ja tahtsin karjuda ning tooli vastu seina puruks visata. Õnneks sain laupäeval suustada 3 tundi ja 38 kilomeetrit päris hea tempoga ja see muutis juba tuju paremaks.

Paberile on pandud ka maakodu esimeme eskiis: 54 ruutmeetrit OMA KOHTA. Selle sisse mahub väike leiliruum, pesunurk, sauna eesruum ning suurem ruum, kus on kööginurk ja magamise nurk ja lebotamise avar võimalus. Nüüd tuleb välja nuputada järgmised asjad: kes meile põhku müüb, kas krunt üldse sobib, kas vana küüni karkassimaterjalist saab ehitada meie maakodu, kust seal savi leiab ja kas seal on võimalik karjäärist liiva tuua, ilma et peaks kapitalisti toetama.

Seni veel palju nõmedat palgatööd ja kooliasju ja päris töö otsimist. Üks ideaalne tööpakkumine on üleval, kandideerisin ja ootan vastust.

Kevad tuleb ja tegelikult ma üldjuhul ei vihka inimesi.

Käisime vaatamas filmi Arvo Kukumäest. See oli hea film, sest see pani mind mõtlema. Ma ei viitsi vaadata muusikale ega komöödiaid ega märulifilme suurelt lavalt/ekraanilt, sest see on väike ajaviide, mida saan ka arvutiekraanilt ja tasuta. Aga õige film õigesse õhtusse töötab väga hästi. See film tuletas mulle meelde mu onu, kes jõi end surnuks. Süütevedelikust või mingist muust solgist. Kui isa mulle teatas, et ta suri, ei liigutanud mu sees mitte midagi, sest minu jaoks oli ta juba surnud. Ma kandsin ta maha alguses selle pärast, et teadsin- ta sureb varsti joomise pärast ja ma pean selleks valmis olema. Teatud aja pärast kandsin ta maha teist korda- ta oli tühi koht, inimvare, kellega mul pole mingit seost.Ta oli objekt, kellest koolist tulles lihtsalt mööda kõndisin, lootuses, et ta ei kõnetaks mind. Ei küsiks raha, ei häbistaks. Väikese lapsena, kui tihti vanavanemate juures olin ja veel ei teadnud, mis on alkohol ja mida see mehega teeb, tundus ta elu lihtsalt mäng. Nagu ta mängiks kurja kolli, vanemaks saades tuli arusaamine, tulid enda joomised. Tulid joomised, mingil hetkel palju. Ja siis järjest vähem, sest tean, et tegelikult on see miski, mis paneb sind ennastunustavalt oma elu maha parseldama pudeli pärast, minus olemas.

Mu vanaema suri infarkti tõttu. Kui ta kopsud oleksid terved olnud, oleks ta arstide sõnul taastunud. Aga ta oli suitsetanud aastakümneid. Meie esikus, kus ta suitsetas, olid seinad ja põrand ja lagi kollaseks värvunud ja läbi imbunud sellest haisust. Ma usun, et igal eestlasel on rääkida selliseid lugusid. Aga ma loodan, et minu lapsed saavad olema erandid, vähemalt oma vanemate suhtes.

Mõtlesime siis kahekesi, et mida teha ilusal päikesepaistelisel pühapäeval (27. veebruar). Otsustasime, et võiks maksta 16 eurot ja suusatada 42 kilomeetrit vabatehnikas. Mõeldud tehtud. 9 minutit vähem kui neli tundi hiljem, kui jäsemetest oli jõud kadunud ja üle oli elatud ka kerge "haamer" umbes 7 km enne lõppu, kui mul oli kulutatud 3600 kilokalorit (see on samapalju energiat, kui sisaldab umbes 0,8 kg sokolaadi), ületasime koos finisijoone. Muidugi oli meil see katsumus plaanis juba tunduvalt varem ja midagi juhuslikku seal küll polnud. Aga ilm oli suurepärane ning rada väga raske. Kõrvemaa rajad on alati üks pidev ronimine ja jäised laskumised, aga seekord andis oma panuse ka väga pudrune rada. Nagu viimasel ajal tavapäraseks saanud, oli meist tagapool vaid mõniteistkümmet suusatajat. See on tingitud sellest, et tihti on rahvaspordiüritustel kaks distantsi- pikem hulludele harrastajatele ja proffidele ning lühem rahvasportlastele. Rahvasportlaste distants jääb mulle lühikeseks ning kui seal tõsiselt sudida, võiks ennast ehk isegi esimese kolmandiku sisse sõita. Aga kuidagi tobe on seal rabeleda nagu lollakas, et 45 aastasele pontsakale pereisale ära teha. Sestap sõidame/jookseme pikki distantse sel aastal. Kuid meie harjutustunnid nädalas jäävad tõsistele harrastajatele alla 2-4 korda. Samuti sõidame me alati sama suusaga ja määrdeks laseme panna kõige tavalisema parafiini. Natukene naljakas on lugeda foorumeid, kus küsitakse nõu, kas minna külma või sooja ilma suusaga, kas panna neljandaks kihiks suusa alla grafiit või kõrgfluori pulber. Ja need vigastused! Ise tunnen küll seda, et 5-8 tundi nädalas treenida on täiesti piisav. Kuna vahepeal olen kõvasti tagasi andnud kooli ja töö tõttu, siis nüüd tagab see isegi kerge arengu, aga ka kehalise heaolu (natukene ka vaimse) ja vigastused ka ei kimbuta. Kui nüüd tõsta koormusi kaks korda ja matta tohutuid summasid varustuse alla, suudaksin mõne aasta pärast ehk sõita ka pikkadel distantsidel kuhugile esimese kolmandiku lõppu, aga milleks? Gümnaasiumi ajal sai võisteldud küll teistega, nüüd tunnen pingutamisest lihtsalt rõõmu, võistlemata.

Minus on viimasel ajal tõstnud pead mingi tobe klassiviha ja kadedus. See ei meeldi mulle enda juures.

Nädalavahetus oli tegelikult väga tore. Kui kell oli reede hommikul saanud üheksa, lõppes tööpäev ja läksin koju, et olla ahjukütja. Sellele järgnes kaks tundi hüva und magamiskotis, sest tuba oli külm ning seejärel jooksin juba bussi peale, et sõita rongi peale. Õhtul tähistati Tema sugulase sünnipäeva ja ilmselt ka natukene bemmiostu. Aga laupäev oli tegelikult see, mida ootasin. Sest siis istusime autosse ja sõitsime Valgehobusemäele ja nautisime üle kahe tunni suurepärast suusailma metsavahel ning kuuma mustikakiselli. Ja päike kuldas puudelatvasid!

Pühapäeval käisin ka veel suusatamas, aga natukene lähemal ja natukene lühemalt. Ja jälle kuldas päike puude latvasid.

Kaks head laulu oli laupäeval teleris, Meister ja Mari ning Outloudzi esituses ning "Pii elu" sai ka läbi loetud, nii et inellektuaalsed naudingud olid nädalavahetusel esindatud.

Oma ägeda magamiskotiga olen maganud rohkem öid oma kahes viimased Karlova korteris kui metsas. Ma arvan, et see näitab nii mõndagi meie elamufondi seisukorrast. Eestimaalaste juures panebki mind alati muigama pettekujutelm endast kui 1) me oleme väga loodussõbralikud, aga maastur on Lasnamäel elamiseks lihtsalt vajalik ja maja soojustamine on mõttetu ning autot võiks ka ikka järves pesta ja pole mõtet osta säästlikke kodumasinaid, sest need maksavad 20 eurot rohkem ning iga piimapakki ja sokipaari poes eraldi kilekotti pakkmine on mu kodanikuõigus ja poodi 500 m kaugusele piima järele peab ka autoga sõitma ja ühistransport on rohelistele hipimökudele ja kaitsealad piiravad mu vabadust parkida ja lõket teha seal, kus ma tahan, aga muidu olen väga loodussõbralik ja 2) me oleme väga sallivad kõigi suhtes, aga neegrid ja hiinlased võiks siit riigist eemale hoida ja pederastid ajavad mind ikka täiega närvi. Toredad Eesti inimesed.

Ühe ammunähtud tuttava heietused oma viimase aasta rändamistest tuletasid mulle meelde, et pole kaua ära käinud, Hollandi ja Belgia reisist on juba pool aastat möödas.

Täna saab jaanuar läbi. Pole võimalik ette kanda uusaasta lubaduste täitmisest, sest ma ei andnud ühtegi lubadust. Eluke Tartus on veerenud vaikselt töist rada. Täistöökoha võrra vahetusi tööl ning ka üks koolitus, samas ka kaks eksamit, sessi keskmine hinne 4,0, senine kaalutud keskmine 4,1. Töötava tudengi jaoks täppisteaduste erialal, ütleks, et pole paha. Homse päeva veeretan õhtusse, kolmapäeval olen tööl ja siis nädalavahetust veetma. Suusatamine, loodetavasti saun ja sõbrad ning metsas hulkumine. Uuel nädalal algab uus semester, minu viimane. Natukene on selle pärast kurb, samas ootan kannatamatult uusi väljakutseid

Täna jõime U. juures õlut ja Gabrieli, hea algus sellele nädalale. Mõtlesin ka elu üle natukene järele: üldjoontes pole paha, töötava tudengi kohta, kes peab ka maja üleval pidama 200 km Tartust.

Ahjaa, spordiarsti kasutatud mõõtevahend ütles, et ma olen rasvunud- keha rasvaprotsent ületab 5% võrra soovitusliku piiri. Nii see hakkabki, algul rasvumine, siis jäme kuldkett, kasutatud maastur ja olengi rõve pekine, ennast täis ja madalalubaline Eesti keskklass. Kehamassiindeks on kusjuures ideaalne.

Kuigi tegelikult on kõik peaaegu hästi: kool on jõudmas lõpusirgele, mul on ülihea elukaaslane, isesugused sõbrad ja mingisugune sissetulek ja tervis on ka üldjuhul korras, tunnen, et elust on hetkel see kõige teravam põlemine puudu. Ma ei tea, milles on asi, aga pidevalt on tunne, nagu ootaks midagi head, mis on tulemas, aga veel peab seda rutiini kannatama. Palju väikseid tüütuid pisiasju koos, mis kõik mind oma olemasoluga morjendavad, viivad tuju alla. Nii palju tahaks teha, aga selle asemel istun korteris, unine pärast 24 tunnist vahetust, ja ootan järgmist vahetust.

Täna lähen suusatama.

Kui teoreetik pole alkohoolik, pole mina trennipede!

Mul on kõrini lubadustest, mille täitmise võimatust teavad tõenäoliselt poliitikud isegi. Hüüdlausetest koosnev valimisdebatt ning sisulistest küsimustest eemalehoidmine on viinud mind sinna maale, et Riigikogu valimistel valin tõenäoliselt üksikkandidaadi. Kõrini on "omade poiste" aitamisest ja tuimadest poliitbroileritest. Diktaatorlikud erakonnad on minu hääle kaotanud.

Üksildased vanad naised
solberdavad läbi lobjaka
talv käib ühtejalga
väsinud päikesega silmapiiril
kirjutan sind enda juurde
siin on vanad naised ja päike
tule ja näeme koos
kuidas vajuvad elud
läbi pihu põrmu
vana mehe
karmide silmade all

Elades peaasjalikult üksi (Teda kohtab seal vaid nädalavahetustel, sest Tallinnas tuleb teenida maasturiraha), koristan ma oma elamist nädalas täpselt 100% rohkem, kui oli tavaks koristada neid kortereid, kus sai elatud kommuunilaadsemat elu. Elik, ma koristan iga nädal ühe korra. Lagastan korralikult ära, siis teen korda ja järgmise päeva hommikul hakkan jälle lagastama.

Ilmselt oleks pidanud gümnaasumis vene keelt vähekene hoolsamalt õppima- AS Silmet tõstis 20% töötajate palka ja otsib ICP-MS-ga elementanalüüside teostajat. Eelduseks- vene keele oskus kõnes ja kirjas. Ilmselt mitte!

Juubeli lähenedes on mind tabanud mingi kummaline kihk sünnipäeva tähistada. Ilmselt on asi selles,et pole pikemat aega ühte korralikku sünnipäeva pidanud. Ja kaotatu tuleb tasa teha.

Land Cruiserite arvu kasv meie teedel käib ühte jalga autokütuse hinna kasvu ja poliitilise tragikoomilise teatriga. Tore koht päikese all, vahel kipub ka mind siit ära kiskuma.