Käisime vaatamas filmi Arvo Kukumäest. See oli hea film, sest see pani mind mõtlema. Ma ei viitsi vaadata muusikale ega komöödiaid ega märulifilme suurelt lavalt/ekraanilt, sest see on väike ajaviide, mida saan ka arvutiekraanilt ja tasuta. Aga õige film õigesse õhtusse töötab väga hästi. See film tuletas mulle meelde mu onu, kes jõi end surnuks. Süütevedelikust või mingist muust solgist. Kui isa mulle teatas, et ta suri, ei liigutanud mu sees mitte midagi, sest minu jaoks oli ta juba surnud. Ma kandsin ta maha alguses selle pärast, et teadsin- ta sureb varsti joomise pärast ja ma pean selleks valmis olema. Teatud aja pärast kandsin ta maha teist korda- ta oli tühi koht, inimvare, kellega mul pole mingit seost.Ta oli objekt, kellest koolist tulles lihtsalt mööda kõndisin, lootuses, et ta ei kõnetaks mind. Ei küsiks raha, ei häbistaks. Väikese lapsena, kui tihti vanavanemate juures olin ja veel ei teadnud, mis on alkohol ja mida see mehega teeb, tundus ta elu lihtsalt mäng. Nagu ta mängiks kurja kolli, vanemaks saades tuli arusaamine, tulid enda joomised. Tulid joomised, mingil hetkel palju. Ja siis järjest vähem, sest tean, et tegelikult on see miski, mis paneb sind ennastunustavalt oma elu maha parseldama pudeli pärast, minus olemas.

Mu vanaema suri infarkti tõttu. Kui ta kopsud oleksid terved olnud, oleks ta arstide sõnul taastunud. Aga ta oli suitsetanud aastakümneid. Meie esikus, kus ta suitsetas, olid seinad ja põrand ja lagi kollaseks värvunud ja läbi imbunud sellest haisust. Ma usun, et igal eestlasel on rääkida selliseid lugusid. Aga ma loodan, et minu lapsed saavad olema erandid, vähemalt oma vanemate suhtes.