Kogu selle aja jooksul, mil olen mõelnud maakodu soetamise peale, on imponeerinud mõte tarest mere ääres. Kuid sel kevadel olen lõplikult otsustanud, et see on tobedus. Mere lähedus korrutab hinna kopsaka parandusteguriga läbi, vahetpidamata voorib suvitajaid su aiast mööda (mina olen oma jalgrattaga üks neist) ja kevad algab alles juunis, seevastu sisemaal õitsevad ammu sirelid ning peatselt saabuvad sügistormid teevad õuesolemise suhteliselt ebameeldivaks. Praeguseks on pilgud pööratud Pandivere poole ning aastakese nihkub kogu ettevõtmine veelgi edasi. Elu teeb lihtsalt oma korrektuurid. Ja las mereäärsed krundid jäävad rikkuritele, siis on alati üks koht kuhu jalgrattaga tasub seiklema sõita.

Reedel saatsin juhendajale oma magistritöö tõenäoliselt viimasele ülevaatamisele. Selles armsas puust linnas ootab mind veel magistriseminar viimase ettekandega, lõputöö lõplik äraandmine ja kaitsmine ning viimane eksam. Praeguses töökohas teen veel kolm vahetust ning siis on jäänud vaid lõpetamine.