Viimastel nädalatel on hakanud ligi hiilima mingi tülpimus. Kuigi kõik on ikkagi üldiselt väga tore, mul on normaale töö ja kena neiu, kes kõigele muule lisaks on ka tark ja teeb paremini süüa kui mu ema (välja arvatud kirsikompot) ja mul on 1/2 kinnisvarast ühest alevis, tunnen ma ikkagi rahulolematust. Natukene tekitab seda see elukene siin Ansipi päikese all üldiselt, samuti ka see, et ülikooli lõpus läksin otse tööle. Tegelikult on küll selline tunne, et tahaks kuu aega tööst ja kõigest muust sellisest eemal olla. Kuigi nädalavahetused on toredad, on sellest vähe. Ohh, elu talumatut kergust.

Aga ikka on miskit veel närimas. Hakkasin lugema Peeter Helme "Puudutust", enne olin lõpetanud Bukowski juttude kogumiku. Mingi sõnulseletatamatu äng lihtsalt elus olemisest, vajadus leida mõtet kõigele ja vajadus alati edasi suunduda, sest hetkega ei saa olla rahul. See kõik on neis raamatuis olemas. Kui lõvi suudab magada 20 tundi päevas ja pidada siis 2 tundi jahti ja niimoodi aastaid elada ja haigutada rahulolevalt, siis miks inimene tihti nii ei suuda? Tekib mõttetuse tunne ja soov kuhugi tormata: teha teadust, välja mõelda arvuti, leiutada ratas, arendada, ehitada jne. Ja kõige selle peale küsib mõni, et milleks? Selleks, et elu areneks. Aga kuhu?

Kuhu liigub meie siseilm ja ühiskond paari lähima aasta jooksul? Ma usun, et hakkame nägema väga huvitavaid arneguid.