4 päeva veetsin oma rattaga Lõuna-Eestis. Muljeid ja mõtteid on väga palju. Väga tore oli kursuse lõpupidu. Ebameeldiv oli näha metsaveokeid, mis kellegist väljategemata sõitsid meeletu kiirusega mööda kitsaid kruusateid. Ma üldse ei imesta, et need nii kohutavas seisukorras olid. Ja mõned väiksemate autode juhid, kes samuti ei hooli kellegist teisest. Aga tänud lähevad ühele toredale Land Cruiseri tüübile, kes kenasti hoo maha võttis meist vastutulles mööda sõites. Minu arust on see elementaarne viisakus, olgu vastutulevaks teine auto või jalgrattur, sest kiviklibu vastu vahtimist pole kunagi meeldiv. Aga kõige enam jääb ilmselt ikkagi meelde päikesetõus Meenikunno rabas. Olin nende nelja päeva jooksul kui teine inimene, inimene, kes ma olin mõned aastad tagasi. Muretum, vaimustunum, nautivam ja hipim.