Seda nuttu ja hala, mis Eurovisiooni ümber tiirleb, ei jõua ära kuulata. Aga naljakas oli kogu seda tõsiuskset sahmerdamist jälgida. Suure hoolega kaalutakse, milline laul võiks olla just see õige eurolaul, mis meeldiks Iirimaast Küproseni, valitakse välja kõige lamedam, mõtetuma sõnumiga ja süldipop viisijupiga lauluke, mõeldakse juurde paar papist majakest, mille lavale sättimist ja valmistamist mitmes saates ja tosinas uudises kajastatakse (mingi iroonia kinnisvarabuumi aadressil äkki?) ja tekibki usk, et meie, eestlased, olemegi Euroopa kõige targem ja parem rahvas, kõige kobedama lauluga. Seejärel tuleb ära kannatada Reikopi halenaljakas palvetamine ülekande ajal (kui R2 kommentaare pole kahjuks võimalik kuulata aeglase interneti tõttu) ja olemegi jälle pilvedest alla astunud. Ja taas koidab arusaam, et oleme provintslik piiririik, kelle ekspordi artikliks on odav tööjõud ja laenude teenindamine rootslastele ning suuremale osale euroopa rahvatest oleme me küllaltki vähe huvipakkuv kohake maailmas. Briti poissmehed ja linnuturistid välja arvata. Kui aga jätkub RMK plaanimajandus, võime mõneteistkümne aasta pärast loodusturistidest ka suu puhtaks pühkida. Jäävad briti poissmehed, sest nagu näitas Club Tallinna märja T-särgi võistlus- piisavalt leidub meie väikeses riigis naisi, kes baarikrediidi eest rahva eest tissid paljaks tõmbavad. Tore:)