Krdi põlvevalu. Nüüd, kui treeningkoormused langevad, tuleb hull põlvevalu. Valu, mida pole mul olnud juba tükka aega ja ähvardab kogu selle aasta, mil ma olen maratoniks valmistunud (vahel paremini, vahel halvemini), lihtsalt seenele saata. Pettumus.

Vähemalt maja peal asjad liiguvad. Nüüd, kus olen ära otsustanud, et võtan seal asjad käsile, et teha sellest midagi suvekodu laadset mõneks järgmiseks aastaks, sest töö ja potentsiaalsete laste kõrvalt on mõtetu üldse üritada mõnda lagunenud metsatalu üles vuntsida. Liiatigi kui esimesed neli aastat ööbid seal telgis ja tegeled vaid niitmise ja võsalõikamisega. Märjamaal seda probleemi pole, sest see on igatepidi elatav juba praegu ja iga tegu muudab kohe tuntavalt elukvaliteedi paremuse poole. Märk on maha pandud ja järgmine suvi saab seal ka saun olema. Küll tavalise kerisega, aga küllap kunagi tuleb ka kuhugi suitsusaun ja põhumaja metsade vahele.

Seniks veel. Kas vana paekivist soklit krohvida tsement- või lubimördiga, milline segu sobib korstnapitsi krohvimiseks, kas 15 cm diameetriga valatud post kannab ühekordse maja raskust? Palju küsimusi ja vähe aega ning raha.

Tema läks ära, kuueks nädalalaks Kölni ja Bonni. Ma lähen varsti külla.

Tööl on tore, eriti ei viitsi pingutada ja olen loomulik, sest kõik saab kenasti tehtud niigi. Muud asjad on tähtsamad.