Eelmine nädal käis kõva andmine. Tärni sai kirja iganädalane kultuurielamus, teaduskonnalt sai õppetoetus välja kaubeldud, kuigi nad seda alguses anda ei tahtnud. Kuid kerge ainete ülekandmine bakast, magistritöö punktide ühe kolmandiku osas ette ära andmine ning mõne jõulise kirja saatmine ja õigele uksele koputamine tagas selle, et raha siiski saan. Sest keskmine hinne ületab ühe palli võrra alumist piiri, mis on vajalik toetuse saamiseks, kuid puudu jäi 100% õppekava täitmisest, kuna ülikool ei suuda õigel ajal aineid lugeda.

Lisaks sellele tegin palgatööd ning tegelesin 12 proovipartiiga oma magistritöö teemadel. Reedeks olin kapsas ja tahtsin karjuda ning tooli vastu seina puruks visata. Õnneks sain laupäeval suustada 3 tundi ja 38 kilomeetrit päris hea tempoga ja see muutis juba tuju paremaks.

Paberile on pandud ka maakodu esimeme eskiis: 54 ruutmeetrit OMA KOHTA. Selle sisse mahub väike leiliruum, pesunurk, sauna eesruum ning suurem ruum, kus on kööginurk ja magamise nurk ja lebotamise avar võimalus. Nüüd tuleb välja nuputada järgmised asjad: kes meile põhku müüb, kas krunt üldse sobib, kas vana küüni karkassimaterjalist saab ehitada meie maakodu, kust seal savi leiab ja kas seal on võimalik karjäärist liiva tuua, ilma et peaks kapitalisti toetama.

Seni veel palju nõmedat palgatööd ja kooliasju ja päris töö otsimist. Üks ideaalne tööpakkumine on üleval, kandideerisin ja ootan vastust.

Kevad tuleb ja tegelikult ma üldjuhul ei vihka inimesi.