Nädalavahetus oli tegelikult väga tore. Kui kell oli reede hommikul saanud üheksa, lõppes tööpäev ja läksin koju, et olla ahjukütja. Sellele järgnes kaks tundi hüva und magamiskotis, sest tuba oli külm ning seejärel jooksin juba bussi peale, et sõita rongi peale. Õhtul tähistati Tema sugulase sünnipäeva ja ilmselt ka natukene bemmiostu. Aga laupäev oli tegelikult see, mida ootasin. Sest siis istusime autosse ja sõitsime Valgehobusemäele ja nautisime üle kahe tunni suurepärast suusailma metsavahel ning kuuma mustikakiselli. Ja päike kuldas puudelatvasid!

Pühapäeval käisin ka veel suusatamas, aga natukene lähemal ja natukene lühemalt. Ja jälle kuldas päike puude latvasid.

Kaks head laulu oli laupäeval teleris, Meister ja Mari ning Outloudzi esituses ning "Pii elu" sai ka läbi loetud, nii et inellektuaalsed naudingud olid nädalavahetusel esindatud.

Oma ägeda magamiskotiga olen maganud rohkem öid oma kahes viimased Karlova korteris kui metsas. Ma arvan, et see näitab nii mõndagi meie elamufondi seisukorrast. Eestimaalaste juures panebki mind alati muigama pettekujutelm endast kui 1) me oleme väga loodussõbralikud, aga maastur on Lasnamäel elamiseks lihtsalt vajalik ja maja soojustamine on mõttetu ning autot võiks ka ikka järves pesta ja pole mõtet osta säästlikke kodumasinaid, sest need maksavad 20 eurot rohkem ning iga piimapakki ja sokipaari poes eraldi kilekotti pakkmine on mu kodanikuõigus ja poodi 500 m kaugusele piima järele peab ka autoga sõitma ja ühistransport on rohelistele hipimökudele ja kaitsealad piiravad mu vabadust parkida ja lõket teha seal, kus ma tahan, aga muidu olen väga loodussõbralik ja 2) me oleme väga sallivad kõigi suhtes, aga neegrid ja hiinlased võiks siit riigist eemale hoida ja pederastid ajavad mind ikka täiega närvi. Toredad Eesti inimesed.

Ühe ammunähtud tuttava heietused oma viimase aasta rändamistest tuletasid mulle meelde, et pole kaua ära käinud, Hollandi ja Belgia reisist on juba pool aastat möödas.