Ilmselt on käes aeg teha oma elus otsustavaid muudatusi. Hakata ellu viima neid unistusi, mis mul viimased aastad on olnud. Nüüd tuleb veel vaid leida endas julgus, et elada nii, nagu ma tahan. Sest kõik hakkab saama õigeks. Ma hakkan ilmselgelt seda puust linna taga igatsema. Auklikke tänavaid ja kõiki neid maju, kus olen elanud. Väike roheline linn, ja tolmune, üks jõgi viib mu mõtted ja jääb mälestus sellest kahest kaldast, kus mõned majad ja üks ülikool.Mälestus neist öödest, inimestest, persekukkunud kultuurnikutest, luuletajatest, kes ise ei teagi, kui head nad on. Ja kõigist neist naistest, kelle silmad on sattunud kunagi mu silmadesse, neist on juba tänaseks jäänud vaid udune mälestus. Sest ühed pruunid silmad naeratavad mulle vastu ja minu suu neile ja koos ongi meil lihtsalt nii hea, et Orelipoiss on täiesti laiali. Kõige rohkem hakkan ehk taga igatsema neid niiskeid sügishommikuid, kui Karlova oli juba kuldne, kuid päike soojendas veel nii mõnusalt uulitsakasside pehmet kasukat. Ja algavad loengukursused tundusid veel nii põnevad.

Aga mu elus võiks alati rohkem luulet olla. Seda tunnet, kui kõnnid mööda tänavaid, sees on esimene õlu ning mantlihõlmad vaheliti lähed kuhugi. Heale jazzikontserdile, Zavoodi või Side tänavale Tarmole külla. Nii nagu esmakursuslasena.