Ma ei teagi, kas see on spordiblogi sissekanne või võib selle "inimesed, mis teil viga on" sissekande alla liigitada. Eilne pilt Kopli kalmistupargist: kaks umbes 25 aastast inimest; mees, rullis nokaga, lükkab lapsekäru Kõrval käib suitsutõmbav, üle nabapluusi lotendava keskkohaga naine, miniseelik seljas. Kohutav, teine eesti kargas näkku. Teine pilt meie elust siin maal. Veritseva näoga parmud vedelevad maas, umbes 15 aastased nokastanud tüübid tatistavad tänaval ning kõige selle üle vaatab Land Cruiser oma tuledega, pekine jõmm roolis. Imehead kontrastid, võib öelda, et elan huvitaval maal. Kolmandaks huvitab mind see, kas naistel ongi oma meestest ükskõik. Lihtsalt vaadatakse pealt, kuidas juuakse, jubedalt juuakse, arulagedalt, kõike unustavalt. Ka muidu korralikud inimesed, igal õhtul paar õlut, nädalavahetusel silmini täis, nii täis, et püksid lasevad ka täis. Nad kõik on ju minu inimesed, eestimaalased. Kahju. Paljud naised joovad ka, ennasthävitavalt. Ma tahaks karjuda, et kurat naine, sa pead sellele rahvale kunagi lapsed sünnitama. Seni karjuks vaid enda naise peale, õnneks pole vajadust.

Jooksime poolmaratoni. Aeg mul 2,05, keskmine pulss 164. Järeldused sellest: jalgu tuleb rohkem treenida, tuleb teha tempotreeninguid, et harjuksin tempot hoidma ja suudaksin hoida. Kuid maraton 4 tunniga tundub natukene liiga suur ettevõtmine. Läbi jooksen kindlasti.

See maja, see pagana maja ühes alevis, mis mul on, sellega peaks midagi ette võtma. Korda tegema või ümber lükkama. Ilmselt ikka korda tegema. Soojustama, sauna ehitama, endale ja Temale, emale ja miks mitte ka õele nädalavahetuse kokkusaamise kohaks.

Kuri ja kriitiline.