Õhtu Kalamajas, linnud laulavad akna taga, kastan on rohelise müürina minu ja kärarikka linnasüdame vahel, üle väikeste majade paistavad üksikud vanalinna tornid. Korteris on täielik segadus, kogu aeg ja raha, mille olin planeerinud korteri kordaseadmiseks ja mööbli ehitamiseks, on kulunud reisimise peale siin- ja sealpool piiri. Nüüd käin juba tööl ja elan elu, millest unistasin vaid mõned kuud tagasi. See kõik pole veel päriselt kohale jõudnud. See, et ma ei pea tasakaalustama õpinguid 24 tunniste vahetustega palgatööl, kus ma olen istuv eikeegi. See, et ma ei pea tegema eksameid, koduseid ülesandeid ja kirjutama juhendajale, et miks ta mu tööd ei loe. See, et nüüd saan ma keemiaga tegelemise eest palka. Palka, mis on kaks korda suurem, kui Kaitseliidu tööl. Tegelikult elan ma väga head elu, aga alati ma seda ei märkagi. Õnn kipub kaduma argiaskeldustesse ja seiklustesse, vahel tuleb aga korraks istuda ja kätte jõudnu ning möödanikku vajunu üle mõtiskleda ja rahulolevalt noogutada: "Kõik on länud hästi ja tegelikult ma olen olnud tubli!".