"Tomas, millest sa praegu mõtled?"
"Ma mõtlen sellest, kui õnnelik ma olen!" ("Olemise talumatu kergus")

Selle linna räpased tänavad pole veel omaks saanud, sügise saabudes tugevneb igatsus ühe teise, aeglasema ja noorusliku linna tänavate järele. Kõverate selgadega vanad naised astuvad trollide pealt maha, turukott konksus sõrmede otsas. Sõidan tööle ja üritan aru saada, kas ma olen õnnelik? See siin pole veel kodu, vaid magamise ja töötamise koht, liigun mööda kindlaid koordinaate, sest suure osa sest linnast on hõivanud autod ja lärmakad turistid. Kõik nad ajavad ühtemoodi tossu välja, kes tubakast, mis naftast. Tartu vanalinn on alati tartlaste päralt, Tallinn on aga tarbeese, mis kuulub turistidele ja büroost koju ning Stockmanni paterdavatele tähtsa näoga kontoritibinatele. See linn on nii täis kõike, et samas on ta minu jaoks veel?! nii tühi. See linn sisaldab palju tühja massi, täidet, mis ei anna juurde väärtust, vaid üksnes maksumaksjaid ja tarbijaid. Kõik need mäed, mis tegelikult ei anna midagi linnale juurde. Tallinn ei ole tegelikult Tartust suurem oma kvaliteedi poolest, ainult tühja massi poolest. See tühi mass sõidab hommikuti tööle, istub ummikuis, hingab sisse ikka ja jälle sedasama vingugaasi, ja ma näen tühjust.

Tahaks tegelikult ära, kuhugile. Jälle hakkab kummitama see tunne, mis oli gümnaasiumi lõpus. Olen siin, aga samas ei peaks olema, aga kus peaksin olema, veel ei tea. Tollal sain teada, et peaksin olema Tartus. Aga nüüd?

Või on see tunne üksnes sellest, et Tema on hetkel mujal? Samas, ega koos olles pole midagi teistmoodi, töönädala lõppedes tahaks siit põgeneda. See meeletu lärm, mõtetu tõmblemine mitte kuhuig jõudmisega, närvilisus ja tõusiklikus. Paduintellektuaalid ja kunstnikud ajavad mind närvi oma lillejutuga, mis kunagi mitte kuhugi ei vii. Ehitajad on nii tühise maailmavaatega, et tekib küsimus, miks nad üldse hingavad, teismelistest-peopanijatest pole mõtet rääkidagi-mõttetu mula ja mämmerdiste kari. Ja siis võngun mina seal vahepeal ja otsin oma kohta. Kardan üksindust, samas väsin suhtlemisest. Mis edasi?