On kosta olnud kurjustamist, et miks ma pole lisanud uuemat teavet remondiblogi sektsiooni. Selle põhjus on väga lihtne: me pole millegi suure ja põhjapanevaga hakkama saanud. Natukene on tehtud ühest nurgast ja natukene teisest, aga midagi konkreetselt valmis ei ole jõudnud. Väikesed tähelepanekud 1. Kui toruliitmike paigaldusjuhises on kirjas, et tuleb kasutada spetsiaalset kalibreerijat, siis on mõistlik seda kasutada. Muidu hakkavad liitmikud lekkima. Proovitud! 2. Kui alumine naaber lammutab oma korteri suure hurraaga välisvoodrilauani lahti ja tahab selle talveks ära soojustada 200 mm tselluvillaga ja kütteks paigaldada õhksoojuspumba, siis saab tal raha otsa ning detsembri alguses puudub igasugune soojusisolatsioon ta korteris, mis tähendab meie korteris külmi põrandaid. Proovitud! 3. Kui paigaldad oma torud nii külma teise korruse koridori põranda alla, et need jäävad pealt pool kaetuks viilaga ja altpoolt on alumise naabri soojale õhule hästi ligipääsetav (kui korteris on soe, on torud jäävabad), ei suuda naaber oma korterit soojustada ning kütta ja torud jäätuvad. Proovitud! 4. Kõrvalt naaber tõstab oma kola su panipaiga ukse ette, sina tõstad selle tema panipaiga ukse ette, naaber tõstab oma uue kola su panipaiga uks ette. Proovitud! Siiski-siiski on kerged edasiminekud. Vannitoa seinad on plaaditud ja enne kui vesi külmus, selgus, et õigesti paigldatud toruliitmikud siiski peavad vett. Ees on kõik aknad ja edukalt läks elutoa restaureeritud aknaraamidele kahekordsete pakettide paigaldus. Õhksoojuspump sai ära ostetud ning ootab paigaldamist, samuti oleme teinud esimese katsetuse munaõlitemperaga seinte katmiseks. Katsetus oli edukas: 3 Selveri muna, ca 50 ml linaõlivärnitsa ja 50 ml vee seguga sai kaetud 1,5 ruutmeetrit savikrohvitud seina ning see tõesti võttis krohvi pudisemise kinni. Üks suur edasiminek on ka see, et üldruumides on jälle valgus koos anduritega ning meie korteris on uus elektrikilp, mis ootab ümberlülitust uuele pingesüsteemile. Ja kanalisatsioon on ära ühendatud. Sestap võime nendtida, et ilma laenukoormat kasvatamata on astudtu mõned sammud edasi, et paari nädala pärast enda vannitoas duši all käia. Seni veel tuleb käia teatris, von Krahlis Soraineni jõulupeol ja Viimsi kooli heatgeevusballil.

Sel hetkel, kui lugesin neid ridu, vedasid suunurgad end veidi ülespoole, sest see oli nii temale omaselt toreda tõdemuse avaldamine läbi talle vist küllaltki omase kerge avameelse eksihibitsionismi. Samas vajutasid suunurgad end sekund hiljem allapoole, sest see torkas kuhugile, kuhu see ei tohiks torgata, ja sügavamale, kui ta tohiks ulatuda. See ei tohiks nii olla. Kui ma näen natukene vaeva, siis ehk enam seda ei juhtu!?

Väikeste pärdikute jumal lajatab kividega vastu päid. Vangutame päid me väikesed pärdikud, muutuste hirmus. Veerevad kivid kuluvad ümarakas, kuluvad liivaks, kuluvad tolmuks. Kõrbetuul tolmab üle kastese heinamaa, suurub liiva männi okaste vahelt lepistikku. Tolmab lehed, tolmab heina, matab sarapikus peened ja sihvakad oksad paksu tolmu alla. Koolutab meie päid oma raskuse alla ja meie vimmas õllad ja küürus seljad vajuvad tolmu ja pärdikute jumala sajatuste saatel maadligi. Uurime usinalt muda, loobime üksteist usinalt mudaga, sööme seda lehkavat ja rammusat muda, kus on ajas lahustunud talvel nõrkusesse surnud kitsede korjused. Sööme seda muda, situme välja ja sööme jälle seda muda. Aine käib ringi selles süsteemis, kunagi sündisime supernoovas ja raskujõud surus meid kokku üha tihedamaks pilveks, pilvest sai kivikängar ja kivikänkrast sai meie kodu. Ühel hetkel tekkisid väikesed pärdikud ja pärdikud, kes on jumalad. Need jumal-pärdikud loobivad oma kive meie pähe ja me vajume üha madalamala ja loobime muda üksteise pihta, sest jumal-pärdkute pihta me midagi visata ei julge. Vähemalt on meil meie muda.

Kalamaja rohekas maja jäi meist maha, veel kohviku aurav kohv topsis ja lumelobjakane tee. On veidi magusnukker tunne.

Uusi arenguid teemasse "Kodukulud alla".Tsiteerin, nimesid ei nimeta. Sai ühe suure Mer.. nimelise firmajuhiga juttu aetud ja tehtud ettepanek just enne MASU, et riik on loll kui lauajalg ja peaks kiiresti tegema toetuse kortermajade soojustamiseks. Asi oleks igati bro - saaks CO2 kvooti, inimesed väiksemad küttekulud ja ehitusfirmad tööd. Muidugi tema väitis, et talle oleks kasu väike, sest kortermajad on sedavõrd väike klient, et neid see ei huvita aga näe aasta hiljem oligi EV idee kasutusele võetud. Igati päri, et Kredex võiks soojuspumpadele teha sama - jälle CO2 kvoot väiksemaks, inimesed odavamad küttekulud ja riik head mainet. Elektriautode kohapeal siiski Mitsu korporatsiooni suur juht irvitas eestlaste üle, et nad olid superhappy-d, kui sisse astusid paar ullikest, kes soovisid elektriautosi osta. Ta ütles otse kaamerasse, et muud EL riigid tahtsid just CO2 kvoodi eest soojuspumpasi ja sooja tootmisega seotuid Mitsu tooteid osta, neil oli tõsine probleem elektriautode müügiga ja milline taevalik kingitus - lollid eestlased ostsid lattu seisma jäänud überkalli toote ära. Olen pärast seda kogu aeg kirunud meie ministrit, et kahju et tal olid broilerist asjaajajad, no olid lollpead, miks nad ei võinud Mitsult neid soojuspumpasi osta. On mis on, kuid Mitsu soojuspumbad eestis on igati normaalsed. Lihtsamalt öeldes. Selle asemel, et osta kvoodi eest elektriautosid, mis ühe kulutatud euro kohta annavad x kwh fossiilsete kütuste energia kokkuhoidu (kokkuleppeliselt peavad elektriautod sõitma rohelise energiaga), oleks näiteks heade õhksoojuspumpadega, kui veel sätestada, et tuleb osta rohelist energiat, sisuliselt energiat juurde toodetud. Sest õhksoojuspump võtab ühe kwh elektrienergiat, paneb sellega tööle kompressori ja "pumpab" välisõhust tuppa 2-5 korda rohkem kwh kui elektrienergiat kulub. Ja arvestades meie küttehooaja pikkust ja seda et õhksoojuspumbad on igati toimivad lahendused ning Mitsubishi elektriautod on väga pika tee esimene samm, siis on igati mõistetav arusaam, et tegelikult tõmmati ikka veidi kott pähe.

Postimehe nupuke 2013. aasta "tähtsaimatest" tehnoloogia trendidest: http://www.e24.ee/1016992/millised-on-jargmise-aasta-10-tahtsaimat-tehnoloogiatrendi Vahel loen huvi pärast kommentaare, sest mõnikord võtavad seal sõna inimesed, kes neist asjadest teavad isegi rohkem või vähemalt oskavad pakkuda alternatiivset arusaama. Antud uudisnupukese sisu võttis minu jaoks kõige paremini kokku järgnev: "krdi haiged:Ainult vahitakse mingeid multimeediavidinaid ja arvatakse, et see on "tehnoloogia". Rääkige parem reaalsetest alternatiivsetest kütustest, low-tech lahendustest arengumaadele, puhtast joogiveest, uutest materjalidest ja konstruktsioonitehnoloogiast. Krdi piksli- ja baidiahvid..." Paraku on see minu arust tõsi. Meeletult palju ressursi kulutatakse tehnoloogiale, millel tegelikult puudub suurem mõte. Ja meeletult kallite reklaamikampaaniatega (mille me ise toote hinna sees kinni maksame) tehakse meile selgeks, et see on väga-väga vajalik vidin. Ma ei saa aru Apple'i fenomenist ja üldse "nuti"telefonidest. Küll aga saan aru sellest, et ühiskonna ees seisvad tehnoloogilsied väljakutsed on kordades keerulisemad, kui telefoni fotoaparaadile 1 megapiksli lisamine. Mäletan mõtet ajakirjanduse veergudelt: kui kiilaspäisuse ravi välja töötamiseks kulunud raha oleks saanud suunata tuberkuloosiravi tõhustamisele arengumaades, oleks meil juba olemas 100% toimiv ja kiire ravim. Paraku, meeste kiilaspäisuse ravile minu teada tõenduspõhise meditsiini preparaadid puuduvad.

"Ära valeta, sa tunned küll Sergeid!" "Ei, ma ei tunne mitte ühtegi Sergeid, ma ei tunne sind ja sina ei tunne mind ka mitte!" "Ära valeta, ma tahan su numbrit. Et kui mind politseisse viiakse, ma saaksin sulle helistada." "Oma numbrit ma sulle küll ei anna. Hakka astuma!" Selline tore vestlus siis paar päeva tagasi Nõmme kodust purupurjus Vasjaga. Tundub, et seal on elanud omal ajal huvitavad inimesed.

Vaadake, ma pildistasin savikrohvi!!!

Jah, täpselt nii. Ma ei tea, kuidas savikrohv hingab ja kas ta hingab (nagu mõned väita tahavad), kuid teiseks kihiks valitud valge savikrohv näeb seinas ikka paganama valge välja. Kui küsitakse, miks sai meil tehtud selline valik, siis vastus on lihtne: see on huvitav ja ilma lisaefektide lisamiseks tehtavate pingutusteta (struktuurvärvid jms süsnteetiline jama, mis jätab ikkagi halva mulje seinas), on sel materjalil struktuuri ja sügavust. Ühtlasi oleme ära lihvinud põrandad. Selleks osutus kõige paremaks abivahendiks ikkagi 50 kg lintlihvija, mis mõne tunniga kooris laudadelt 100 liitrit puidutolmu. Tulemus on oluliselt parem, kui oskasin arvata. Laminaadifännidele ilmselt ei sobi oma ajahõngulise ja robustse oleku poolest, kuid mulle ääretult meeldib. Lisada tuleb neile veel tumedaks toonitud põrandaõli.

Valmimas on ka vannituba. Põrand sai tasandatud (paraku mitte kõige paremini, kuid midagi ikka) ning osa plaate on leidnud oma koha seinas, parajaks sai lõigatud (ise lõikasin klaasinoaga) ka hiiglaslik vannitoa peegel.

Nõmme sügis ja K on tänase seisuga valmis advokaat. Ootab annetusi fondi Advokaadid, kellel veel pole kupee mersut ja jahti!

Rahulik loksumine tahaks-olla-keskklass lainel on läbi saamas. Peas vasardab ringi mõtete sepikoda ja mulle tundub, et algamas on jälle mingi paganama eneseotsingute aeg. See avaldub selles, et ma mõtlen, loen, luuletan/kirjutan mõtteis, ei ole rahul ümbritsevaga, tahaks kogu aeg kuulata jazuu ja bluusi ja sekka Nirvanat, ja tahaks lihtsalt ära. Aga kuhu? Kas ma tahaks ära ruumis? Või hoopis oma vaimus või ajas? Hetkel istuks kuskil rabas või õllelaua taga ja vaataks aknast välja, vahel pelglikult silmadesse. Ja tegelikult võiks rohkem napakaid, hulle ja poolparme muga rääkima tulla.

Oktoober tõotab tulla veelgi kiirem, stressirohkem ja finantsiliselt keerulisem aeg, kui seda oli september. Kas november realiseerub sellisena, nagu ma loodan?

Erinevad moodused ehitamiseks: kofeiinijoobes ehitamine (jood hommikul kohvi ja lõunasöögi kõrvale kohvi, pärast lõunasööki võtad ühe energiajoogi). Tulemuseks on see, et aeg lendab kiiresti,kõik tuleb välja nii nagu peab ja tuju on hea. Alkoholi joobes ehitamine (ei vaja selgitusi): kõik tuleb välja nii nagu peab, aeg möödub kiiresti ja tuju on väga hea. Kainena ehitamine, kui on hea tuju: normaalne. Kainena ehitamine, halb tuju ja asjad lähevad viltu: t...ra ma ei või, kes selle krdi sara ehitas omal ajal!!! Alustuseks halvad uudised: kanalisatsiooni ei saa ma ühendada sinna, kuhu see oli plaanitud, sest muidu hakkaks kõik meie korteri poole voolama, keraamilised plaadid varastati ära, ma ei saa töö juurest enam puhkust ja me lõpetasime ära üürilepingiu, teades, et ma peaks puhkust saama enne novembrit, raha on otsas.

Nüüd head uudised: naaber lubas minu ja tema kanalisatsiooni kokku ehitada, seega, voolab ikkagi ära; ära varastati õnneks vaid osa seinaplaate; lootust on, et jõuame korteri elatavaks novembri alguseks; raha osas häid uudiseid ei ole. Hetkel oleme jõudnud nii kaugele, et oleme alustanud savikrohvimisega, mis on mõnus töö. Veetud on elektrikaablid ja püsti on vannitoa 3 seina ning veetud on torud meie korteri piireis. Ette on saanud ka restaureeritud aknad (välja arvatud üks, mis oli täilikult valmis, kuid mille tuulehoog pikali lükkas ja klaasi muidugi lõhkus). Seega tuleb meil 40 päevaga teha järgmist: valmis ehitada vannituba, lõpetada krohvimine ning elektrisüsteem ning paigaldada ka viimane välimine aken ja värvist puhastada, lihvida ja õlitada põrandalauad. Kõlab nagu teostatav ettevõtmine, kui vaid ei oleks ligi tükkivat väsimust ning tülpimust. Novembris peab end premeerima sanatooriumiga.

Mõtlen oma elamist. Aeg ja kiirus sööb käest hetked. Mida tahan, seda ei suuda aru saada. Vaikselt kaduda või suurelt esiplaanil tiirelda. Tarbida või tarbida alternatiivi? Hakkan mõtlema, kui palju väärtuslikku võisin ühes majas viimase nelja kuuga hävitada? Samas, kuhugile sittuda on vaja, seega lõhun lakke augu ja kaevan liiva välja, lõhun maha vanad seina ja kisun katki vanad tapeedid. Kuskil vahepeal jään pidama. Kas see ongi tasakaal?

Tööl on üle pika aja üks rahulik päev. Olen mõtteisse vajunud. Üle nelja kuu on kestnud pidev töö, et üks maja Nõmmel saaks natukene kenamaks ja paremaks ja et üks korter selles majas saaks uue elu. Selle lühikese aja sisse mahub palju õnnestumisi,tagasilööke, muret ja meeleheidet ning leppimist. Leppimist sellega, et see kõik jääbki veidi kõver, veidi kulunud ja kiivas. Kohale on jõudnud vannitoa materjal, 1,3 tonni savikrohvi ning selleks pühapäevaks saavad ette ka välimised restaureeritud aknad. Jällegi, mitte päris siledad ja mitte nagu uued. Kõik need aknad räägivad ka lugu sellest, kuidas iga järgmise aknaga läks paremaks mu kittimisoskus ning kuidas on aastakümnete pikkune tuulte, vihma ja päikese jõud neid üritanud mäendada, purustada, lagundada.

Eriti räige remondiblogi sissekanne, soovitatav Teoreetikul mitte lugeda!!! Kased koguvad tasakesi kulda, ööd poetavad tähti me pea kohal ning karud on end kenasti kopsakaks nuumamas, et talvele vastu panna. Veel saab päikest ja soojust, kuid nukruse hõng ripub õhus, kui tuul sahistab pimedal ööl läbi tänavate... Meie oleme aga sealmaal, et katus on peaaegu peal! Järgmise nädala alguses tuleb uus brigaad ja teeb lõpuni. Kogu kurja juur on olnud Mõisasellid OÜ, kellelt Katusetööd OÜ ostis allhanke, kuid kes pärast kahte nädalat jokutamist läksid lihtsalt Soome minema. Üldiselt, Katusetööd OÜ on isegi küllaltki pädev firma, aga on end lõhki võtnud objektide poolest ja ei jagu tööjõudu. Soojustamisega oleme saanud ühele poole, nüüd tuleb vaid loota, et see kõik on kenasti omal kohal ja toimib nii nagu peab ja küttekulud on madalad. Alustasime ka akende restaureemisega. Kuna kasutame linaõlivärvi ja -kitti, mis on toiminud aastasadu, siis oskan vastata küsimusele, et aga kui need nii head on, miks neid enam ei kasutata, tuginedes enda kogemustele: traditsioonilised meetodid nõuavad aega. Üks värvikiht kuivab 24 h, kitt tahkub umbes nädala. Tänapäeval ei saa keegi seda endale lubada. Järgmisena on kavas välisseinte lõpetamine: elutoas on must laud seinas ja ootab elektrikaableid ning krohvi, ülejäänud korteris ootavad lauad veel virnas oma järjekorda. Ühtlasi tahaks dušširuumi seinad valmis teha ning elektri paika saada. Tööd jagub! Puhkuseblogi sissekanne, Teoreetik võiks lugeda. Käisime purjetamas, tore oli, saime tuult ja saime päikest, elupuhkus!

Kalamaja pagarikoja grillvorsti pirukas ja mõõdukas pohmell elik mitte eriti remondiblogi sissekanne. Eestisse on jõudnud end kaua oodata lasknud suvesoe ja päikesepaiste. Vahepeal liibuvatesse teksadesse pressitud naiste kaunid jalad on taas seelikuis ja kleitides ja meeste meelgi rõõmsam. Poolteist nädalat puhkust on ümber saanud, puhkust, mida iseloomustab soojustamine, seina ehitamine, katusevahetus. Kõigil neil ehitustöödel on muidugi oma lõbusad juhtumised, kuid siinkohal ei hakka neid kirjeldama. Lühidalt võib öelda, et ainus sisse ostetud töö, katusevahetus, näitas taas Eesti ehituse kvaliteeti. Kuid paar pikemat kõnelust projektijuhiga, uue brigaadi peale saatmine ja mehed teevad taas tööd. Täna pakime asjad ja homme lendame ära. Gadizi, et minna sealt St Ivi pardale ja seilata Lõuna-Euroopa päikese all kuus päeva. Seejärel puhata veel paar päeva Barcelonas ja lennata tagasi Eestisse. Et viimasel puhkuse nädalal jõuda veel lõpetada soojustamine ning minna edasi vaheseinte ehitamisega. Eilsest veel on hea tunne sellest, kui jõuad arusaamisele, et sõpru saab leida ka sealt, kus arvasid, et peale familiaarsete tervituste vahetamise ning pärast ülikooli lõppu niikuinii suhtlema ei jää tuttav, ei ole midagi välja võtta. Aga siiski suudavad inimesed oma sõbralikkusega mind endiselt üllatada. Huvitav, kas viimasel tööpüeval enne puhkust, reedel ja 13-ndal, on normaalne saada viimaseks tööks aine, mille purgile on kirjutatud: nahale sattumisel surmav?

Suure naelaga varba augustamine elik remondiblogi sissekanne. Palju saepuru on taas tuulde lennanud ning tasakesi remont meie väikses korteris edenenud. Põhiline teema on olnud taaskord asjaajamine, seejärel elu esimese korstnapitsi ladumine ning soojustuse paigaldus. Ja kahjustunud kontruktsioonide välja vahetamine. Palju olen mõelnud, targemaks saanud, rõõmu ja valu näinud nende nappide nädalata jooksul. Ning perfektsionist minus on kahe valiku vahel. Avada kõik konstruktsionid ning teha kapitaalne ja ühine rekonstrueerimine. Paraku pole selleks aega ja raha ja osa elanike tahtmist. Teine teadlik valik on see, et mitte kunagi enam. Järgmise eluaseme ehitan üles nullist. Nii et saaks algusest lõpuni hea ja aus. Korstnapitsist paar sõna. Ühe kivi ladumise kõige odavam hind oli 60 senti. Kivid ja segu tuleb ise üles tuua. Egas midagi, kellu kätte, liistust tehtud šabloon ja lood samuti ning katusele. Ühe päevaga sai paika 66 kivi 220-st. Niimoodi õhtuti tehes saingi valmis, kokkuhoid missugune. Ja vist kõige hullem välja ei kukkunud. Homme algab katusevahetus. Kui saab selle kaelast ära, on väga suur mure murtud. Natukene kõhedaks teeb veel alumise palgirivi olukord. Homme tuleb spetsialist ka seda uurima. Minu lootus on, et piisab paari mädanenud koha vahetusest ning ülejäänu kestab veel 50 aastat. Nädalavahetusel algab puhkus, toimuvad merepäevad ja ehk saab laupäevalTallinna lahele mõneks tunniks purjetama ST Helenaga.

Valmimas:

Ma usun, et on äärmiselt oluline mõista, mis toimub Nokiaga. Nokia koondab, kärbib ja läheb peagi pankrotti. Parempoolse maailmavaate austajad hõõruvad seda Soomele nina alla ja toovad näiteks, miks sotsiaaldemokraatia meil ei toimiks. See on väga vale. Nokia ei lähe pankrotti, kuna seal on kõrged palgad ja sotsiaalhoolekanne, et riik tagab inimestele võimaluse pühenduda tööle ja mitte muretseda igapäevase leiva pärast. Nokia läheb pankrotti, sest selle juhid tegid väga, väga suure vea. Sel ajal, kui konkurendid said aru, et oluline eesmärk on tarkvara ja riistvara on vaid vahend, oli Nokia endiselt kinni oma suurepäraste omadustega riistvara taagas. Ja kuigi midagi arendati, ei peetud seda oluliseks. Ja siis hakkasid need nutitelefonid järjest tulema ning Nokiale jõudis kohale, et ta jäi natukene hiljaks. Seejärel tuli paar õnnetut ja kiirustatud jupstükki, mis ei kõlba ka kännu alla. Ja nüüd ei julge keegi enam Nokiat osta. Sest sel on mahajäänud relikti kuulsus. Loo moraal on see, et kõrgelt makstud juhid panid strateegia koha pealt pange. See võib juhtuda Tero Taskilaga, see võib juhtuda Sandor Liivega. Liive samas võib ennast kindalt tunda: põlevkivi antakse talle kamaluga ja soodsalt, elektrijaamad ja ülekandeliinid ehitas N-Liit valmis, nüüd vaid vaja kõpitseda, ning monopoli seisus on kindlustatud. Siin on ikka väga raske valesid otsuseid teha!

Kehva suusailmaga suvi edeneb ja öö astub kukesammu võrra taas pikemaks. Remondi/kinnisvara blogi sissekanne! Ka neljas korter on müüdud, uusi omanikke pole näinud. See on halb, nädala või paari pärast peaks algama katusevahetus. Ma usun, et nad on rõõmsad oma supersoodsa tehingu üle: 62 ruuduse korteri said nad 55 ruuduse korteri hinnaga. Kui küsisin maakleri käest, kust see 7 ruutmeetrit juurde tuli, ta ei vastanud. See selleks. Räägitakse, et vana maja renoveerimine on kallim kui uue ehitamine. Seda ma veel ei tea, aga tean, et uue ehitamine on, kui läbitud on projekteerimine, lubade, kooskõlastuste etapp, tunduvalt hõlpsam. Eriti frustreeriv on näha, et kui oled pannud uue seinaprussi ideaalselt loodi, jookseb see ülejäänud seinaga võrreldes väga, väga kõveralt. Ja saad aru, et mõistlikum on sul see pruss panna ka sama kõveralt kui oli välja vahetatud mädanenud pruss. Rõõmu ja muret on küllaga. Kaks ja pool nädalat on jäänud puhkuse alguseni. Julgen mõelda, et edenemine on olnud isegi kiirem kui olin planeerinud, sest ostmise hetkel panin paika plaani, et puhkuse ajaks oleks lammutustöö tehtud, nüüdseks on juba edenetud ka ehituse ja materjalide ostmise vallas. Tagumise toa aken on uuesti ette pandud (vähem kõveralt kui varem), tänase õhtuga saab ära vahetatud loodetavasti ka kogu mädanenud konstruktsiooniosa ning osaliselt on paika saanud ka soojustust, mis tuleb veel Soudal Flexifoamiga fikseerida. Siis saab tagumises toas lugeda tööd mõneks ajaks tehtuks ja siirduda ülejäänud ruumide soojustamise juurde. Seal peaks tegutsemine hõlpsam olema, kuna pole kahjustusi ja tsaariaegset pole Nõukogude ajal ümber ehitatud (loe: pole head asja sitemaks tehtud).

Viimasel ajal puistavad meie toredad tööandjad ajakirjandusse oma murekirju, et pole võtta töölisi. Otsa tegid lahti turvafirmad ning jaemüügi ketid. Ei ole tööle soovijaid, järelikult pole tööpuudust. Pakutav palk oleks suisa 350 eurot bruto. Teeme väikese arvutuse. Sa maksad üüri kahetoalise eest 200 eurot, kommunaale 150 eurot, et tööle saada ostad transpordipileti 20 eurot. Kulutad kokku ca 400 eurot. Su abikaasa töötab ka sarnase palga eest. Kokku saate siis tulusid ca 450 eurot. Suurepärane, siis jääb veel 50 eurot, et riietada laps/lapsed, osta toitu ning pakkuda oma järelkasvule täisväärtuslikku arengut (koolivahendid, huviring, teater jms). Kui sa aga tööle ei lähe, siis linn (Tallinn minu näites) ja riik hüvitavad sulle eluasemekulud ja sa saad toimetulekutoetust. Ja sul on võimalus teha mustalt juhutöid. Ehk siis töölkäimine ei võimalda äraelamist! Tööandjad ilmselt ütleks, et kärbime toetusi siis. Tulemuseks hüppeliselt suurenenud kodutute arv, kuritegevuse kasv ja sotsiaalsed pinged. Täna kurtsid järgmised tööandjad, et neil ei jagu spetsialiste. Vihula mõis ei leia näiteks köögitöölisi. Kas see oli vihje sellele, et köögitööline peab olema spetsialist? Ta peaks oskama kahte võõrkeelt, olema kõrgharidusega, ja seda kõike näiteks 350 euro eest kuus. Sel juhul, edu otsimisel. Kes üldse on spetsialist? Tööturu mõttes võin ma ennast nimetada spetsialistiks. Mul on magistrikraad Eesti suurimast ülikoolist reaalteadustes, aastane töökogemus erasektoris oma erialal, ülikoolist mitu aastat kogemust laborist. Samuti 3,5 aastat töökogemust palgatööl õpingute ajal. Täinedkoolitusi on omajagu, keskmine hinne päris kõrge. Palk, veidi üle eesti keskmise. Kui selle palga eest soovida soetada kinnisvara: normaalsesse piirkonda heas korras majja heas korras korter, saad sa 30 aastase laenu peale kahetoalise korteri. Teine variant: osta vana sara, pane sinna oma aega ja raha ja saad väiksema laenuga läbi. Samas kannatab palgatöö kvaliteet. Mis on minu jutu mõte? See, et kui tahate palgata spetsialisti, makske ka palka, mis võimaldab spetsialistil pühenduda 100%. Hetkel julgen väita, et mul on oma erialal ja ametikohal Eesti tööjõuturul kõrgeim võimalik palk. Äraelamist nii, et ei peaks muretsema oma eluaseme jms pärast, see ei võimalda. Seega oleme tupikus. Lihttöölisel pole mõtet tööl käia (Eestis mitte). Spetsialist valib kahe võimaluse vahel. Võtab keskmise palga vastu ja on pikalt silmini laenuori ja elab Lasnamäel. Teisel juhul võtab palga vastu, annab endast miinimumi ja rügab kõrvalt, et saada endale normaalne eluase ja ehk kunagi pühendada end ka tööle ja enesearendamisele. Kõik see on vaid minu arusaam maailma asjadest ja ehk on tõesti liiga palju tahetud, et Eesti oleks kõigile elamisväärne riik, kus töötaja saab endale lubada mõistlikku eluaset ja kasvatada üles lapsed, kes on saanud piisavalt vanemlikku hoolt ja kel on võimalus olnud tegeleda oma hobide ning huvialadega. kindlasti ei pretendeeri ma absoluutsele tõele. On meeldivaid tööandjaid (kasvõi minu tööandja) ja olen kindel, et samalaadsete erialaste oskustega töötaja saab näiteks Skypes minust kaks korda enam palka.

Mina, ühe miljöö aladega tegeleva ameti amtenikule: "Kui tõenäoliseks Te peate, et meil õnnestub leida projekt antud hoone kohta ja veelgi enam, seal projekti peal on üksikasjalikult toodud korstnapitsi joonis koos mõõtudega ning kivi jaotusega?" See oli minu küsimus tema kirjale, kus oli toodud, et umbes 50 aastat vana korstnapits ei ole algupärane. Nõustun! Aga kui sealt edasi tuli soovitus otsida üles vana projekt aastast 1890 umbes, ja et seal projekti peale võiks olla toodud täpne algupärase korstnapitsi kuju ja mõõtmed, ajas see mul kopsu üle maksa. Ja seetõttu jääme ka korstnapitside koha pealt toetusest ilma. Sest mõistlikum on laduda uued ja kenad oma jõududega ja toetusega mitte jännata. Ja katuse katte vahetuseks on vaja välisviimistluspassi, mis vastava määruse järgi annab soovitused vaid fassaadi värvilahenduseks. No mida! Ja ega naabritel asi parem pole. Nõukogude ajal paigaldatud akendele peavad nad otsima algupärased hinged. Meetri pealt vaadates ei suuda minu silm vahet teha, millised hinged seal on ja natukene kaugemalt ei suuda ma enam tuvastada, milline on tsaariaegne ja milline Hrustsovi aegne puitaken. Üks hing 60 eurot tükk, ühele aknale 4 hinge. Selle raha eest saab uue ja hea plastikakna. Restaureerimisnõuetega ei maksaks lolliks minna, kui üks aken on 100 aastane ja teine 50 aastane ja need näevad väga sarnased välja ja pärast restaureerimist kestavad veel teist samapalju, siis milleks torkida? Ahjaa, üleaedne sõidab Land Crusieriga, kui irooniline see on:)? Tegelikult tunduvad toredad! Kui ülemine naaber suudaks veel omale lõpuks WC poti paika sättida ja saaks maja nurga all oleva s*taaugu ära likvideerida lõplikult, oleks ikka väga hea juba!

Suuuuur töö on tehtud, teine konteiner sai täis ja laepealne saepuru-lubja segust ja šlakist puhtaks. Aga seda tuleb ilmselt veel. Vahepeal on ka köögist põrand välja saanud ja olen aru saanud, et ehitusettevõtted ja materjalide müüjad, on üks suur sullerite kamp. Kui sa lähed poodi ja ostad paki vahtplasti EPS Silver 60 hinnaga 47,80 ja saad veel kassas tänu kliendikaardile rõõmsalt 5% alla, oled ikka petta saanud. Lase oma tuttaval, kes tegutseb ehituse valdkonnas, teha projektimüüki hinnaküsimine, ja talle tehakse 35% hinnast alla. Ja seda müüb ka veel kauplus vaheltkasuga. Siit edasi järgmine samm: las see tuttav ostab kauba enda nimele, seega saab ta sellelt käibemaksu tagasi arvestada. Tuttav võtab endale 10% teene eest ja sina saad kauba hinnast veel 10% alla. Sääst kokku 45%. Minul natukene on moraalselt kesine tunne. Petad riiki jne. Siis mõtlen kogu sellele korruptsioonijamale, mis pidevalt pinnale ujub, mõtlen riigikoguliikmetele, kes istungitel kohal ei käi ja kelle palgast minu niimoodi kokku hoitud raha ei kata kütusehüvistiski, aga mulle tähendab näiteks võimalust käia hambaarsti juures aastas korra. Ja mul ei ole enam dilemmasid. Ja firmad petavad veelgi suuremalt. Kui olin saanud kokku katusefirma projektijuhiga, tehti mulle 2 pakkumist. Üks x euro väärtuses, teine pakkumine 15% soodsam ja materjali vormistame nii, nagu see oleks meil olemas olnud. Lihtne! Ühesõnaga, asi on sealmaal, et käib suurem materjali ostmine ja soodsaima skeemi valimine. Seejärel käib üks suur kokkuleppimine ja läbirääkimine ja varsti peaks hakkama soojustust paigaldama. Korstnapitsid otsustasime ka ise laduda. Aga kogu selle töö ähvradab ära rikkuda see, et neljas korter on endiselt müügis, kuigi lootust oli, et uus omanik, kes tahab rahaliselt kogu selles trallis kaasa lüüa, on kohe-kohe olemas. Siin oli kunagi pliit soemüüriga Ja siin pole 20 m3 saepuru sodi. Seda kõike vaid 41 ruutmeetrisest korterist Keerulisemat sorti kandvate talade-sarikate konstruktsioon. Keemiku loogiline maailmanägemine aitab ka siin. Väike PS T-le Raplamaa metsade vahele, kes K sõnul mu blogi loeb: "Fuih, paha maastur, paha!":)

Tuleb välja, et selle seina kohal oli tala ja et see tala on kandev. Ja sellega ristuv tala ka. Iga päev õpid midagi uut. Kui Elektrilevi küsib kolmefaasilise pingesüsteemile üle minnes 1800 eurot, on täiesti normaalne, et ta küsib 7 amprit juurde ostes (ühe ampri hind 110 eurot) ja kolme faasilisele süsteemile üle minnes 850 eurot. Ma ei saa nende hinnapoliitkast aru, aga pole hullu. Need lisaamaprit kuluvad ära!

Seisin õhtu päikeses Nõmme raudteeperroonil ja ootasin õhtust rongi. Naeratasin endamisi, sest oli hea. See hetk oli ikka kuradima hea, tulla tegemast midagi, millest olen unistanud mitu aastat, ja kõndida päikese poole vanal mureneval perroonil. Ja mõtlesin, kas kõik on hästi ja nii peabki minema? Tahaks olla jube tähtis mees, kergelt tüse ja rahulolev, päikeseprillid kuklas ja märkmik käes. Samas tahaks vaikselt jõekäärus lesida ja tuult kuulata. Sain aru, et endiselt ma veel üritan kuhugi jõuda, samas tahaks vana mehena piipu teha ja küdeva pliidi all tukki sättida, selg akna poole, kus ulub tasakesi sügisvihm. Tahaks ja tahaks, vahel on hea, vahel halb, veel jaksan mõelda ja unistada, järelikult on ikka pigem hea kui halb.

Meri kutsub taas. Hoolimata raha vähesusest, on ostetud edasi-tagasi lenuupiletid ning kinni pandud kaks kohta cruise in company etapile juuli lõpus-augusti alguses Cadizist Lissaboni. Huvitatud saavad vaadata STA Estonia lehelt, millest käib jutt. Hoolimata sellest, et nüüd tuleb valida, kas loobuda küttest või põrandast enda remionditavas korteris, hoolimata sellest, et meenutus merehaigena külma tuule käes 12 meetrises jahis tekitab kõhus õõnsa tunde, ootan ikkagi huviga, mis saab sel korral. Minu nägemus on lihtne: Hispaania rannikul, Atlandi ookeanil, suve päikese all, saab olema idülliline puhkus kogu sellest remondi möllust. Kui ma juba siin olen, paar sõna remondijuttu kah. Puupliiti enam ei ole. Kõik! Päeva tarkusetera: "See, et sa oled analüütiline keemik, ei tähenda, et sa ei peaks keemiat teadma." Õnneks ei öeldud seda minu kohta. Ega kellegi kohta, mõtlesin ise tasakesi.

Kell 7:25 Kalamajas: "Aga kus te olete, autojuht ei saanud teist aru?" Mina: "Ma sain ta venekeelsest jutust aru, et ta on oma konteineriga jah kuskil." Neiu telefonis: "Aga kas te siis tulete vastu?" "Ma ise ei tule, aga mul naabrimees tuleb!". "Autojuht ei näe kedagi!" Helistan naabrimehele, kes juba 15 minutit ootab konteinerautot: "Kuule, kas sa siis ei näe seal ühte 20 tonnist masinat?" "Kuule, on jah, ma ei märganud, tõstsin lillepotte eest ära." Ma ei tea, kuidas saab 20 tonnist veoautot oma maja ees mitte märgata, aga see selleks. Tuli konteiner, loopisime täis ja krt, väikseks jäi. Suuremat ka poleks saanud, sest sellegagi olevat autojuht 1,5 tundi kinni istunud. Ise ma muidugi ei viitsinud 7:30 Nõmmel seda metallikolakat vastu võtta ja palusin Nõmme naabrit, seega ei tea, kuidas nad sealt välja said, aga rööpad olid aukartust äratavad. Ja pinnas, nagu selgus siis, kui pliidiplaadi aknast õue viskasin ja see 0,75 meetri jagu pinnasesse tungis, päris rammus. Aastakümnete pikkune kultuurikiht. Ma ise pole küll eriline golfimuru fänn, aga see seal ületab ka minu hea maitse piiri. 1000 ruutmeetrit Tootsi peenart. Aga üldiselt oleme saepuru plaati lahti kangutanud, saepuru kottidesse pannud, veel plaati lahti kangutanud ja veel saepuru kottidesse pannud ja jõudnud sinnamaale, et vaid natukene saepuru plaati ja saepuru veel. Aga tagatoas on seinte avamise käigus välja tulnud kunagiste veranda akende postid, mis annab aimata selle maja kunagist ilu. Kuigi mõnes mõttes vääriks see kõik taastamist, on seda meie väikese korteri jaoks liiga palju. Ja vaevalt ülejäänud kolm naabrit selles kaasa lüüa sooviksid. Sest see kõik vähendaks nende talvist kasutuskõlbulikku elamispinda. Asukohaga olen endiselt väga rahul. Logistiliselt väga hea asukoht, elektrirong ja bussiliinid paarisaja meetri kaugusel, tööle minul jalgsi 22 minutit, samas rohkem maal olemise tunne kui mu Märjamaa maja hoovis. Kui nüüd saaks veel katuse ära vahetatud!

Kunagiste veranda akende postid.

Nurk, kus on aastaid sisse sadanud, kuna keegi pole taibanud korstna ümbrust plekiga veekindlalt kinni valtsida.

Vasakul on üle sajandi vanune laudis, paremal pool aga kunagine kahekordne veranda, mis on kunagi kinni ehitaud. Kasutatud puitmaterjali kvaliteedivahe on väga suur. Üle sajandi vanune laud on endiselt väga heas korras.

Jätkame samal lainel. Hoolimata kohutavast nohust, on Nõmme kodu lainel taas uudiseid. Ma ei tea, mis selle aastaga on, et ma kõik viirused järjest üles korjan, kuid olen kolmandat korda haige sel aastal. Seda on palju mu viimaste aastate taustal. Täna oli kokkusaamine pottsepp/korstnapühkijaga, kes rääkis seda, mida kartsin. Korsten, mille külge tuleks ahi, ei kannata enam elada ja tuleks välja lõhkuda. Kuna raha on vähe, on uue korstna ladumine ebameeldiv lisakulu rahaliselt, samuti ajaliselt. Paremas korras korstnajala külge aga ei julge ahju teha, kuna seal all pole kandvat seina ning magamistuba jääks kütteta. Nüüd olen valimas mitme erineva variandi vahel. Laduda uus korsten ja ahi; paigaldada pelleti keskküttekamin naaberkorteriga kahasse; paigaldada pelleti õhkküttekamin vaid meie korterisse või siis õhk soojuspump. Igal süsteemil on mitmeid plusse ja miinuseid. Kui arvestada seda, et talvel oleme enamuse nädalavahetusi linnast ära, ei tundugi ahi kõige sobivam variant, arvestades veel juurde ka selle aeglast sooja välja andmist alatest kütmise hetkest ja ülekütmise ohtu. Mõtleme veel. Hetkel oleme uurinud ka niiskuskahjustust lagunenud korstna juurest ja leidnud mingi seene. Pole kukeseen, loodetavasti mitte ka vamm. Aga osa konstruktsiooni tuleb välja vahetada. Laupäeval ja pühapäeval on oodata paari abikätt ja siis loodaks kogu seina ja lae saepuru plaadi ja täidise konteinerisse saada. Siis veel lammutamist natukene ja ehk saab otsast ehitama hakata.

Teine remondiblogi sissekanne! Vahepeal on juhtunud paar pisikest imet: me saime võtmed kätte, maakler tõi oma lubatud liitrise rummi ära ja tädi on oma asjad ka suuremalt jaolt ära koristanud- meie kuuri alla. Nüüd on meil vaba voli lammutada, mida oleme kolmel õhtupoolikul ka kasutanud. Tulevases magamistoas on ahi välja lõhutud, millega piirnevast seinast tuli välja paar ruutmeetrit asbestmatti. Oleme hakanud seintest maha kiskuma ka sulnist saepuru plaati, millele järgneb must laudis ning saepuru. Nii et seina jäävad vaid välisvoodri lauad. Selgeks on saanud ka see, et soojustuseks saab olema vahtplast, kuna niiskustehniliselt on see kõige ohutum- villale aurutõket ei saa korralikult paigaldada, kuna naabrid ei soojusta. Tuleohutuse seisukohalt tuleb kõik seinad krohvi alla saada. Täna õhtul leidsime siiski ka esimese pikemaajalise niiskuskahjustusega koha korstnajala juurest, kust on ilmselt aastaid sisse sadanud. Esialgu see meid verest välja ei löönud. Hämmastavalt kaua läheb aga firmadel katuse vahetuse hinnapakkumise koostamiseks. Kaks nädalat ja vaid ühest kohast on vastus, nõutav rahasumma muidugi tunduvalt suurem kui loodetud. Vahepeal sai käidud Tartus koolitusel, laaberdatud Noti ees varahommikul, nuusutatud akadeemilise vabaduse hõngu. Kuid ei, mind ootavad truult kaks Agilenti HPLC-d ja 5 ppm tasemel lisandi määramise meetodi väljanuputamine. Kui aega jääb.

Meeleolu kah: http://www.youtube.com/watch?v=XxRIRaMDayc&feature=related

Olen viimasel ajal palju mõelnud oma eluviisi peale. Kas säästev taastamine ja retsaureemine võiks olla minu elustiil. Eile käisime korterit vastu võtmas ja silmitsesin vanu põrandaid. Osa minust tahaks selle kõik üles kiskuda, prügimäele saata ja asendada millegi uuega, mis oleks sile ja korrektne. Teine pool minust lepiks nende laudade kõveruse ja ilu(vigade?)ga. Üks selle valdkonna mees on öelnud, et sirged seinad ja siledad pinnad on inimestele, kes on seesmiselt katki, nad ei suuda elada ruumis, mis on samuti veidi konarlik. Inimene, kes on sisemiselt rahul ja kooskõlas, võtab ennast ümbristevat ruumi loomulikuna ja suudab andestada need mõned konarused ning eelistab välisele siledusele sügavamaid väärtusi. Nii, nagu õige mees ei jäta oma naist, kui aeg vajutab ta näole mõned kortsud, sest need annavad vaid sügavust kooskäidud teele, ei pea kõike ehedat ja väärtuslikku asendama odava (vahel ka arulagedalt kalli) plastiga. Ehk hakkab ma liikuma sisemise rahu suunas.

Remondiblogi esimene ametlik sissekanne. Nüüd on see siis käes. Mitte korterivõtmed vaid laenuleping ja ostumüügileping. Kuid kuna eelmistel omanikel on vaja just 5. mail teha seal äramineku koosviibimine ja vabaneda mööblist (mitte et nad eelmise poole aasta jooksul poleks võinud seda teha), meil veel sissepääsu võimalus puuudub. Kuid see pole takistanud meid seal käimast ja ka esimesed paar poolikut tööpäeva teha. Sel laupäeval tegelesin põhiliselt katusealuses roomamisega, lootuses, et seal pole toimivaid herilasepesi. Sain tehtud ka joonised koos mõõtudega, fotod ning kolme firmasse saadetud hinnaküsimised uue katuse tarbeks. Kui juba katusel olin, loopisin alla ka kortsnapitside ülemised kiviread, sest need tahtsid tugevama tuulega ise alla tulla. Pildil olukord enne:

Ülejäänud aeg kulus jutustamiseks ja uute tööde kokkuleppimiseks. Väga palju aega kulubki lihtsalt rääkides ja aru pidades. Ja see on kahe otsaga asi. Kindlasti oleks omapäi toimetades, olles ainuomanik, otsustusõigust rohkem, aga samas on jagatud mure ikkagi väiksem mure. Tänane pühapäevane päev kulus aga sokklilaua eemaldamiseks umbes poolel majast, ülejäänud tundus, et võiks alles jätta. Positiivne oli ka alumise palgi olukord. Välja tuleks ilmselt vahetada umbes 5 meetri palgijuppe, mis pole üldsegi nii hull, kui alguses arvatud terve alumine palgiring. Ootamatult suureks peavaluks on kujunenud trepikoja nurk, mis jäi pärast tänast õhku rippuma (pilte kahjuks hetkel ei ole, küll aga pilt enne minu lammutuse algust).

Kunagi nõukogude ajal on sinna rajatud kuivkäimla kogumisauk ja selle käigus vundamendist lihtsalt nurk välja lõhutud. Ajapikku on sinna asemel laotud ahjutelliste mass läbi vettinud ning ka trepikoja nurk umbes 5 cm allapoole vajunud. Ilmselt järgmise nädala projekt ongi "Labidas"- kaevata, kuni tuleb kindel pind, kust alustada uue vundamendiga, et see olemasolevaga liita. Kokkuvõteks: 1) on palju räägitud ja plaanitud 2) on algust tehtud hinnapakkumiste küsimisega katuse, elektri ja kortsnapitside rekonstrueerimiseks 3) teisele korrusele (kus on ka meie korter), jõuab lähiajal 110 mm WC toru ja puhta vee toru 4) sokli ja alumise palgiringi töödega on algus tehtud 5) aias on esialgsed plaanid paigas: kus on parkimisplats, grillinurk jms Aga üldises plaanis võib öelda, et maja näeb ikka hea välja, hoolimata oma enam kui sajandi pikkusest ajaloost. Ja hoolimata sellest, et nõukogude ajal kinni ehitatud terassiosas on pandud tuuletõkkeks saepuru soojustusele: TAPEET.

Jätkame head tööd!

Selle suve pildid on saladus su sõnades me vaatame tagasi ja vaatame ikka ja jälle selle suve ilusat loojangut sügisesse Mahedas mustikametsas ahmisime marju suud sinised ja silmades kuld loopis sädemeid me noorus kuni kuld lõi lehtedesse Kuni kuldsed lehed katsid mustikad ja selle suve pildid tuleb talv ja kevad ja siis jälle mustikad ja su silmad heidavad tuld nende iginoorte laugude alt

Hommikul trolliga tööle sõites. Vello Vikerkaar ja "Kürvarõngaga Ken" tema kogust "Pikk jutt sitt jutt". Leidsin omi asju ajades väga hea mõttetera: 4.Ükski remont ei ole lõplik, vaid ainult uus lüli ahelas. Seepärast peab remont olema remonditav – ära kasuta lahendusi, mida hiljem on võimatu kõrvaldada. Vigu ei tehta meelega, kuid neid juhtub ikka. Ka sina teed vigu. Ära siis tee nende parandamist liiga raskeks. Juba ammu on saanud selgeks, et mu kodus ei saa olema kipsplaat seinu, laminaati põrandal, pahtlit seinas, plastikaknaid ega lateksvärvi laes. See ei tähenda, et soojustust ei kaitseks niiskuse eest muutuva difusioonitakistusega aurutõkkekile. Kodu tähendab minu jaoks turvalist kindlust. Kui ma saan hoogu võttes jalaga läbi seina lüüa, siis see kindlust ei sisenda. Sestap kasutan ma lahendusi, mis võivad olla ajamahukamad, võib olla ka natukene kallimad, kuid kindlamad, kui kõige hõlpsamad. Head lugemist leidsin veel :vintagehostel.blogspot.com

Pankadega suhtlemine on üks suur huumor ja naljategemine. Kui oled kolm nädalat ära kulutanud, broneerimisleping hakkab juba lõppema ning viidatakse kummalistele ettekirjutustele ja nõutakse siseviimistluse ametlikku (mis mõttes ametlikku?) projekti korterile, mis pole veel sinu omagi, hakkab kannatus katkema, sest sisuliselt pole sa ikka veel kuhugi jõudnud. Hoolimata ka sellest, et laenunõustamisel oli kõik tore ja ilus ning kolm korda suuremat summat kui kõnealune, nimetati su laenuvõime laeks. Ehk on lihtsam võtta SMS laenu? Muidu on tore, kevad on hoogu sisse saamas, vähemalt ühed naabrid on toredad ja vahel piilub ka päike pilve tagant.

Nii kummaline, kuidas Nõmmel rongilt maha tulles, et tööle minna, viisid päikselisel kuid külmal varakevade hommikul jalad mind täpselt vastassuunas napid 150 meetrit. Selle väikese, kaks ilmasõda väärikalt üleelanud maja juurde. Kuigi juriidiliselt see pole veel minu oma ja faktiliselt saab see pärast juriidiliselt minu omaks saamisest veel kaheksa pangalaenu aastat hiljem minu omaks, tunnen, et see on MINU OMA. Olgem korrektsed, MEIE OMA. Ja veelgi enam, tegelikult on sealt meie oma mingil hetkel vaid üks korter neljast, kuid tunnet on palju enam, kui need napid ruutmeetrid arvata lasevad. Ja kuigi hetketi tundub see tööde maht utoopiline, on vaadates taastatud ja taastamisel maju, mille seisukord olnud hulga kehvem, lootus, et ettevõetav tee saab olema põnev ja ei midagi ületamatut.

Kui ootama jääd õnne, siis see ei jõuagi kätte. Ootad ootamise lõppu ja aeg kaob peost. Ootan vähem ja võtan tal kohe käest. Sest täna on täna, homse suhtes ma ei tea muud, kui et üks hingetõmme järgneb teisele. Ja iga päevaga mu mõtted käivad veidi erinevat rada.

Nina Simone; "Aint got no...": http://www.youtube.com/watch?v=L5jI9I03q8E&feature=related

"Ja minu kliendid on mulle kõige tähtsamad" elik toredaid kinnisvaramaaklereid vol 2.

Kui oled leppinud kokkusaamise kell 15:00 pühapäevasel päeval, saadab ta sulle kell 9:00 sõnumi, et kas oleks võimalik edasi lükata. Kui sa üritad talle tagasi helistada, ta ei vasta. 20 minutit enne kokkusaamist, kui sa hulgud kuskil mere ääres metsas, sest muutsid oma plaane, kuna maakleril läks eile õhtul veidi liiale, helistab ta sulle tagasi ja küsib: "Tere! Kas Te juba liigute?" Vastates, et te ju saatsite sõnumi, teeb ta üllatunud ja ebamäärast mõminat ja ei saa aru, millest ma räägin. Selge siis, kohtume homme õhtul.

Jah, kõhugripp mõne kilogrammi kaotusega üle elatud. Nüüd jäänud veel nohu seljatada. Kui pole üle aasta haige olnud, siis ka kõige väiksem tõbi viib tuju nulli. Kahju, et need haigusehood sattusid just kahele pikale nädalavahetusele.

Tegelikult pole elukesel vigagi. Naine väga ei kägise, korteriomanik üüri lubas mitte tõsta, kui meil aastake täis tiksub ja kromatograafid töö juures tuksuvad vaikselt omasoodu. Kõlab natukene nagu rutiin? Nii ongi. Vahel meeldib, harva hajab hulluks. Kevad on kohe-kohe tulemas, linnud teevad juba vähe kõvemat häält ja tasakesi hakkab Nipernaadi mus tärkama.

Kinnisvaramaaklerid on ilmselgelt üks kõige mõttetuimaid ameteid üldse. Nad võtavad raha mulli ajamise eest ja ilma nendeta saaks üldjuhul suurepäraselt asjad aetud. Enamikul juhtumitel.

Nad ei suuda kirjutada kuulutust, kus tuleb välja kogu vajalik info, et teaks, kas üldse tasub mõelda antud korteri/maja ostmise või üürimise peale. Üldjuhul nad ei tea mitte midagi ehitusest ja unustavad sinuga kohtumise üldse ära. Minu kui ostja jaoks aga on alati eelistatud suhtlemine ka omanikuga, kelle käest saab müügis oleva vara kohta küsida juba täpsemalt.

Eredamaid pärle on muidugi maakler Õ, kes soovitas eramaja keldris süvendada olemasolevat paekivi (ongi konkreetne pae aluspind, nagu karjääris, mitte sisse laotud paeplaadid) 50 cm ja drenaazi all ei mõtle mitte pinnasevee ärajuhtimist vaid vundamendi hüdroisolatsiooni ning üritab müüa kõige kõrgemas kohas 1,5 meetrise ruumiga külma pööningut mansardkorrusena. Kui selgub, et see ikkagi ei ole mansardkorrus, ei ole tema meelest ka midagi halba müüa 2 meetrise lae kõrgusega märga keldrit eluruumide pähe (sest nii saab küsida sama hinda ühekordse maja eest, mida saab küsida kahekordse maja eest, kus mõlemad korrused on ka reaalselt eluruumid).

Ja mõni maakler tuleb lihtsalt valesse majja ja on imestunud, et kus meie oleme!

Üldiselt on olukord s.tt. Normaalse hinnaga head asja leida pole võimalik, kui sa just pangaori ei taha 30 aastat olla. Või oleme me lihtsalt liiga valivad oma kõhnukese rahakoti juures ja peaksime minema Mustamäe paneelikasse, kus on hea õhtuti kuulata, kuidas naabripere oma päevatoimetusi arutab? Üks suur sõbralik magalapere.