Kinnisvaramaaklerid on ilmselgelt üks kõige mõttetuimaid ameteid üldse. Nad võtavad raha mulli ajamise eest ja ilma nendeta saaks üldjuhul suurepäraselt asjad aetud. Enamikul juhtumitel.

Nad ei suuda kirjutada kuulutust, kus tuleb välja kogu vajalik info, et teaks, kas üldse tasub mõelda antud korteri/maja ostmise või üürimise peale. Üldjuhul nad ei tea mitte midagi ehitusest ja unustavad sinuga kohtumise üldse ära. Minu kui ostja jaoks aga on alati eelistatud suhtlemine ka omanikuga, kelle käest saab müügis oleva vara kohta küsida juba täpsemalt.

Eredamaid pärle on muidugi maakler Õ, kes soovitas eramaja keldris süvendada olemasolevat paekivi (ongi konkreetne pae aluspind, nagu karjääris, mitte sisse laotud paeplaadid) 50 cm ja drenaazi all ei mõtle mitte pinnasevee ärajuhtimist vaid vundamendi hüdroisolatsiooni ning üritab müüa kõige kõrgemas kohas 1,5 meetrise ruumiga külma pööningut mansardkorrusena. Kui selgub, et see ikkagi ei ole mansardkorrus, ei ole tema meelest ka midagi halba müüa 2 meetrise lae kõrgusega märga keldrit eluruumide pähe (sest nii saab küsida sama hinda ühekordse maja eest, mida saab küsida kahekordse maja eest, kus mõlemad korrused on ka reaalselt eluruumid).

Ja mõni maakler tuleb lihtsalt valesse majja ja on imestunud, et kus meie oleme!

Üldiselt on olukord s.tt. Normaalse hinnaga head asja leida pole võimalik, kui sa just pangaori ei taha 30 aastat olla. Või oleme me lihtsalt liiga valivad oma kõhnukese rahakoti juures ja peaksime minema Mustamäe paneelikasse, kus on hea õhtuti kuulata, kuidas naabripere oma päevatoimetusi arutab? Üks suur sõbralik magalapere.