Mõtlen oma elamist. Aeg ja kiirus sööb käest hetked. Mida tahan, seda ei suuda aru saada. Vaikselt kaduda või suurelt esiplaanil tiirelda. Tarbida või tarbida alternatiivi? Hakkan mõtlema, kui palju väärtuslikku võisin ühes majas viimase nelja kuuga hävitada? Samas, kuhugile sittuda on vaja, seega lõhun lakke augu ja kaevan liiva välja, lõhun maha vanad seina ja kisun katki vanad tapeedid. Kuskil vahepeal jään pidama. Kas see ongi tasakaal?