Viimasel ajal puistavad meie toredad tööandjad ajakirjandusse oma murekirju, et pole võtta töölisi. Otsa tegid lahti turvafirmad ning jaemüügi ketid. Ei ole tööle soovijaid, järelikult pole tööpuudust. Pakutav palk oleks suisa 350 eurot bruto. Teeme väikese arvutuse. Sa maksad üüri kahetoalise eest 200 eurot, kommunaale 150 eurot, et tööle saada ostad transpordipileti 20 eurot. Kulutad kokku ca 400 eurot. Su abikaasa töötab ka sarnase palga eest. Kokku saate siis tulusid ca 450 eurot. Suurepärane, siis jääb veel 50 eurot, et riietada laps/lapsed, osta toitu ning pakkuda oma järelkasvule täisväärtuslikku arengut (koolivahendid, huviring, teater jms). Kui sa aga tööle ei lähe, siis linn (Tallinn minu näites) ja riik hüvitavad sulle eluasemekulud ja sa saad toimetulekutoetust. Ja sul on võimalus teha mustalt juhutöid. Ehk siis töölkäimine ei võimalda äraelamist! Tööandjad ilmselt ütleks, et kärbime toetusi siis. Tulemuseks hüppeliselt suurenenud kodutute arv, kuritegevuse kasv ja sotsiaalsed pinged. Täna kurtsid järgmised tööandjad, et neil ei jagu spetsialiste. Vihula mõis ei leia näiteks köögitöölisi. Kas see oli vihje sellele, et köögitööline peab olema spetsialist? Ta peaks oskama kahte võõrkeelt, olema kõrgharidusega, ja seda kõike näiteks 350 euro eest kuus. Sel juhul, edu otsimisel. Kes üldse on spetsialist? Tööturu mõttes võin ma ennast nimetada spetsialistiks. Mul on magistrikraad Eesti suurimast ülikoolist reaalteadustes, aastane töökogemus erasektoris oma erialal, ülikoolist mitu aastat kogemust laborist. Samuti 3,5 aastat töökogemust palgatööl õpingute ajal. Täinedkoolitusi on omajagu, keskmine hinne päris kõrge. Palk, veidi üle eesti keskmise. Kui selle palga eest soovida soetada kinnisvara: normaalsesse piirkonda heas korras majja heas korras korter, saad sa 30 aastase laenu peale kahetoalise korteri. Teine variant: osta vana sara, pane sinna oma aega ja raha ja saad väiksema laenuga läbi. Samas kannatab palgatöö kvaliteet. Mis on minu jutu mõte? See, et kui tahate palgata spetsialisti, makske ka palka, mis võimaldab spetsialistil pühenduda 100%. Hetkel julgen väita, et mul on oma erialal ja ametikohal Eesti tööjõuturul kõrgeim võimalik palk. Äraelamist nii, et ei peaks muretsema oma eluaseme jms pärast, see ei võimalda. Seega oleme tupikus. Lihttöölisel pole mõtet tööl käia (Eestis mitte). Spetsialist valib kahe võimaluse vahel. Võtab keskmise palga vastu ja on pikalt silmini laenuori ja elab Lasnamäel. Teisel juhul võtab palga vastu, annab endast miinimumi ja rügab kõrvalt, et saada endale normaalne eluase ja ehk kunagi pühendada end ka tööle ja enesearendamisele. Kõik see on vaid minu arusaam maailma asjadest ja ehk on tõesti liiga palju tahetud, et Eesti oleks kõigile elamisväärne riik, kus töötaja saab endale lubada mõistlikku eluaset ja kasvatada üles lapsed, kes on saanud piisavalt vanemlikku hoolt ja kel on võimalus olnud tegeleda oma hobide ning huvialadega. kindlasti ei pretendeeri ma absoluutsele tõele. On meeldivaid tööandjaid (kasvõi minu tööandja) ja olen kindel, et samalaadsete erialaste oskustega töötaja saab näiteks Skypes minust kaks korda enam palka.