Ma usun, et on äärmiselt oluline mõista, mis toimub Nokiaga. Nokia koondab, kärbib ja läheb peagi pankrotti. Parempoolse maailmavaate austajad hõõruvad seda Soomele nina alla ja toovad näiteks, miks sotsiaaldemokraatia meil ei toimiks. See on väga vale. Nokia ei lähe pankrotti, kuna seal on kõrged palgad ja sotsiaalhoolekanne, et riik tagab inimestele võimaluse pühenduda tööle ja mitte muretseda igapäevase leiva pärast. Nokia läheb pankrotti, sest selle juhid tegid väga, väga suure vea. Sel ajal, kui konkurendid said aru, et oluline eesmärk on tarkvara ja riistvara on vaid vahend, oli Nokia endiselt kinni oma suurepäraste omadustega riistvara taagas. Ja kuigi midagi arendati, ei peetud seda oluliseks. Ja siis hakkasid need nutitelefonid järjest tulema ning Nokiale jõudis kohale, et ta jäi natukene hiljaks. Seejärel tuli paar õnnetut ja kiirustatud jupstükki, mis ei kõlba ka kännu alla. Ja nüüd ei julge keegi enam Nokiat osta. Sest sel on mahajäänud relikti kuulsus. Loo moraal on see, et kõrgelt makstud juhid panid strateegia koha pealt pange. See võib juhtuda Tero Taskilaga, see võib juhtuda Sandor Liivega. Liive samas võib ennast kindalt tunda: põlevkivi antakse talle kamaluga ja soodsalt, elektrijaamad ja ülekandeliinid ehitas N-Liit valmis, nüüd vaid vaja kõpitseda, ning monopoli seisus on kindlustatud. Siin on ikka väga raske valesid otsuseid teha!