Rahulik loksumine tahaks-olla-keskklass lainel on läbi saamas. Peas vasardab ringi mõtete sepikoda ja mulle tundub, et algamas on jälle mingi paganama eneseotsingute aeg. See avaldub selles, et ma mõtlen, loen, luuletan/kirjutan mõtteis, ei ole rahul ümbritsevaga, tahaks kogu aeg kuulata jazuu ja bluusi ja sekka Nirvanat, ja tahaks lihtsalt ära. Aga kuhu? Kas ma tahaks ära ruumis? Või hoopis oma vaimus või ajas? Hetkel istuks kuskil rabas või õllelaua taga ja vaataks aknast välja, vahel pelglikult silmadesse. Ja tegelikult võiks rohkem napakaid, hulle ja poolparme muga rääkima tulla.