Seisin õhtu päikeses Nõmme raudteeperroonil ja ootasin õhtust rongi. Naeratasin endamisi, sest oli hea. See hetk oli ikka kuradima hea, tulla tegemast midagi, millest olen unistanud mitu aastat, ja kõndida päikese poole vanal mureneval perroonil. Ja mõtlesin, kas kõik on hästi ja nii peabki minema? Tahaks olla jube tähtis mees, kergelt tüse ja rahulolev, päikeseprillid kuklas ja märkmik käes. Samas tahaks vaikselt jõekäärus lesida ja tuult kuulata. Sain aru, et endiselt ma veel üritan kuhugi jõuda, samas tahaks vana mehena piipu teha ja küdeva pliidi all tukki sättida, selg akna poole, kus ulub tasakesi sügisvihm. Tahaks ja tahaks, vahel on hea, vahel halb, veel jaksan mõelda ja unistada, järelikult on ikka pigem hea kui halb.