Olen viimasel ajal palju mõelnud oma eluviisi peale. Kas säästev taastamine ja retsaureemine võiks olla minu elustiil. Eile käisime korterit vastu võtmas ja silmitsesin vanu põrandaid. Osa minust tahaks selle kõik üles kiskuda, prügimäele saata ja asendada millegi uuega, mis oleks sile ja korrektne. Teine pool minust lepiks nende laudade kõveruse ja ilu(vigade?)ga. Üks selle valdkonna mees on öelnud, et sirged seinad ja siledad pinnad on inimestele, kes on seesmiselt katki, nad ei suuda elada ruumis, mis on samuti veidi konarlik. Inimene, kes on sisemiselt rahul ja kooskõlas, võtab ennast ümbristevat ruumi loomulikuna ja suudab andestada need mõned konarused ning eelistab välisele siledusele sügavamaid väärtusi. Nii, nagu õige mees ei jäta oma naist, kui aeg vajutab ta näole mõned kortsud, sest need annavad vaid sügavust kooskäidud teele, ei pea kõike ehedat ja väärtuslikku asendama odava (vahel ka arulagedalt kalli) plastiga. Ehk hakkab ma liikuma sisemise rahu suunas.