Tundub, et asi hakkab looma. Neljapäeva õhtupoolikul tõmbasin Tartu korteri ukse enda selja taga uljalt kinni ning läksin rongi pääle. Reedel ja natukene ka laupäeval lõõgastusime spaas. Laupäeval viis meie tee meid ka Viljandisse saunamõnusid proovima. Ning pühapäeval sai tehtud traditsiooniline Valkse saunatiir koos ohtra söömaga. Viljandi saun oli muidugi parem: puuküttega keris, mõnusad kasevihad ning lava-lumi-lava tiir. Samuti nostalgiline Rocki õlu ja mõned elulised arutelud erinevatel olulistel teemadel. Siit edasi viib mu tee täna Keila superkorras suusaradadele ning ehk homme ka paariks päevaks Märjamaale. Kogu kremplit tasub iseloomustada vaid ühe sõnaga- puhkus.

Endiselt on õhus oma tee valik. Kas teha hullult tööd, võtta 3 miljonit laenu ning lasta ehitada endale 200 ruutmeetrine kõrgläikega laminaadiga köögimööbliga maja. Või teha natukene vähem palgatööd ning tegeleda enda pere ja hobidega, milleks on muuhulgas ka säästev ehitus ning meisterdamine. Elik, ehitada endale ise veidi tagasihoidlikum maja ja mingi osa mööblist. Kodusest keemiainstituudist sain teadur I. K käest mõndagi huvitavat teada saviehitusest. Sest too teadur, selmet toetada suure hulga rahaga Eesti eliidi rikastumist, ehitas endale ise onni valmis, savist, höövlilaastust ja prussidest. Ning on sellega rahul ja andis mulle ka kirjandust lugeda.

Mingisuguse onni peaks ise püsti lööma, sest nagu ütles vanarahvas. Õige inimene on see, kes on oma elu puu istutanud ning õige mees on oma elus vähemalt ühe maja ehitanud.

Tahaks vinguda nagu mingi möku. Karuse eesti mehe sisemised ahelad hoiavad mind tagasi. Samas, natukene pean vinguma, sest muidu suren noorelt südameisheemiatõvesse. Aga minu kindel plaan on oma 70. juubelil viina võtta ja ahjuliha peale haugata. Vinguma sunnib mind see, et mu töövõime on kadunud. Ma ei suuda isegi 10 minutit keskenduda ühe matemaatilise või keemilise probleemi lahendamisele. Selle asemel vahin netis mõtetult ringi, peas tagumas enesesüüdistus ebaproduktiivsuse pärast. Ma lihtsalt ei viitsi enam rabeleda. Puudub motivatsioon ja tahe. Kui mõtlen tagasi 2009. aasta sügisele, mil magistrantuuri astusin, siis alates sellest ajast pole mul olnud ühtegi puhkust, mis oleks pikkuselt nädala välja venitanud. Puhkus on aga aeg, mil ma ei pea käima palgatööl, ma ei pea tegelema kooliasjadega (eksam, lõputöö eksperimendid vms, akrediteerimine, ettevalmistumine ettekanneteks, referaadid-uurimused), olema RÕK-l või praktikal. "Õnneks" tulevad jõulud (26. dets olen tööl), sellele järgneb aastavahetus, millele järgneb kohe eksam. Orav rattas, rabeled, aga raha ja elu ikka ei ole.

Loodan, et periood 17. detsember-25. detsember aitavad mind tagasi ree peale. Et suudaksin taas 12 tundi päevas tegeleda lõputöö ja loengutega, tööl viibides unustada kõik muu ja süveneda loengukonspekti. Sest nii enam edasi ei saa. Vahin nagu lollakas kinnisvaraportaalis maatükkide kuulutusi ja unistan maakodust. Selle asemel, et unistuse täitumise poole pürgida- lõpetada kool ja minna tööle. Et elada elu, kus nädalavahetused on vabad ja kuuluvad sulle.

Varasügisel tundus praegune korter mõnusalt soe ja hubane. Tegelikult on ta seda ikka veel. Aga puid läheb kole palju nii väikese korteri kohta ning seina ääres olles hakkab külm. Aknad ja ukse tihendasin ära. Siis avastasin, et kahe toa vahel oleva lävepaku juurest puhub külma sisse. Toppisin sinna aknatihendeid vahele. Seejärel avastasin, et eelmiste üürnike paigaldatud ilusate põrandaliistude vahelt puhub külm tuul sisse. Nendaga ma veel ei tea, mida ette võtta. Ilmselt kruvin nad seinast natuke eemale, lasen vahe vahtu täis ja kruvin tagasi. Masendav, kui hõredad on me majad ja millised me elutingimused. Lollid on ka need, kes ostavad uude majja korteri kalli raha eest, kus ventilatsionisüsteem on täiesti ebatõhus. Külm ja värske õhk tõmmatakse läbi freshklappide sisse ning soe puhutakse lihtsalt välja. Arendaja hoidis kuni sada tuhat krooni kokku maja pealt, aga 35% soojusest puhutakse lihtsalt õue. Selle asemel, et selle arvelt sissetõmmatavat õhku või vett soendada. Vele üks asi, mille peale ei mõelda, kui endale eluaset vaadatakse.

Valus on vaadata ka seda, kuidas mõne palkmaja nurk mädaneb, sest viie aasta jooksul pole keegi viitsinud vihmavett allajuhtivale torule alumist põlve paigaldada, nii et kogu vesi otse seina peale ei pahiseks. Aga maja ees seisavad päris kenad ja kallid autod. Tartus on palju ilusaid autosid, aga sitad majad, Göttingenis olid odavad autod, aga väga korras majad.

Huvitavad on ka eestimaalased, kes vinguvad, et kütus on kallis ja sõidavad autoga, mis külmaga neelab 10+ saja läbitud kilomeetri kohta. Istuvad hommikul ummikus ja mõtlevad, miks liiklus nii perses on. Nalja saab, poliitikutest rääkimata.


Kirjutan seda juttu ja mõtlen, et oleks pidanud oma majas dussiruumi rekontrueerimise käigus ilmselgelt põrandakütte alla rohkem isolatsiooni panema.

Sel nädalavahetusel oli ühes Rõuge külalistemajas järjekordne doktori- ja magistriseminar. Paikkond ise suurepärane ja ilus, tekkisid neelud maakodu järele sinnakanti, eriti arvestades suurepäraseid hindu. Paraku aga, liialt kaugel. Seminar oli asjalik, kõik rääkisid, mis neil valesti ja halvasti, nagu intrumentaalse analüüsiga tegelevatele keemikutele kohane. Õhkkond oli mõnus ja saunaõhtu meeleolukas, nii et võib rahule jääda.

Magistrantuuri lõpp läheneb ja varsti tuleb hakata langetama olulisi otsuseid.

Tartu turul
on üks kurbade silmadega mees
soni peas ja lips ees
müütab oma meepurke
ja on tasakesi nurgas
mu kristalliseerunud mesi
on isa uuelt naiselt
natukene rahulikuma meelega
kui mu ema
kõik on õnnetud siin linnas
vimmas pensionärid
narkomaanid ja keskklassi
haige südamega mees
kuskil on meri
ja üle selle
ehk minu õnn
ja siis ma pole
enam kurbade silmadega
unistaja


Andres Arrak kirjutas: "inimesed ostsid asju, mida neil vaja polnud, raha eest, mida neil polnud, et meeldida inimestele, keda nad ei tundnud".

Mina ütlen: "inimesed elavad elu, mida nad ei taha, et meeldida inimestele, kes neile ütlevad, kuidas nad peavad elama".

Tartus jätkub sügis. Tibutab, vahel sajab ja puhub vimmakas tuul. Ahi õhkab sooja, toit on ahjus valminud ja kuulan Sõpruse Puiesteed. Ei mõtle palju, aga aeg voolab sel nädala ainsal vabal päeval omasoodu ja viibki kõik mõtted. Homme taas tööl ja uus koolinädal tulekul. Kogun jõudu ja kuulan Vainolat. Vahel Tättet ja Tõnist kah. Tätte igatsev rännumehe olek sobib minuga. Sest vahel on samblakirev kivi metsasalus üldse parim asi maailmas.

Ilmselgelt ei ole ma linnainimene. Autode ja inimeste müra tekitab tohutu ebameeldivustunde. Tahaks olla vaikuses. Samas pole ma ka vaid maainimene. Rahvamaja peod oma süldilugude ja purjus maakatega olid osake mu teismelisepõlvest. Aga juba siis tundsin, et selliste inimestega napib jututeemasid. Ja vahel tahaks lihtsalt iseloomuga lokaalis õlut juua ja teatris käia. Ei siin ega seal, see siseheitlus on mind tegelikult saatnud päris mitu aastat. Siiski näen ennast paari aasta pärast veetmas oma suve ning talve nädalavahetusi maakodus, töönädalat aga linnas. Sest esmaspäev linnas on tegelikult mõnus- tööind, tõttamine ja asjalikus. Inimesed, kes tunnevad end tähtsana, kuna neil on sülearvuti kott käes ja asutuse PVC kattega põrand ootamas. Aga nädalavahetusel muutub linn masendavaks. Siis tahaks sõita ära, teha tuli ühe metsamaja ahju, tuua puid ja vett tuppa ning sauna. Mõnuleda, teha lihtsaid toiminguid, neid nautida ja nokitseda.

Olen märganud, et vahel on vaja taastumiseks mõnda lihtsalt rutiinset tegevust. Üks parimaid on selleks kanuumatkal sõudmine. Liigud rahulikult mööda veepinda, kuulad, haistad, näed ja tunned, kuidas see voogab sinust läbi. See hoomamatu miski- Loodu(s). Ja olen oma matkadel kohanud inimesi, kes seda ei suuda tajuda. On näha, et neil on midagi viga. Vaimselt tuksi keeratud ühiskonna poolt, kus pidevalt keeratakse välisärritajatele vunki juurde. Porno peab olema üha räigem, filmid vägivaldsemad, tõsielusarjad julmemad ja mood ekstravagantsem. Iga asi muutub järjest kiiremaks, paremaks, telefonid keerulisemaks ja arvutimängud reaalsemaks. Ja inimesed eksivadki sinna kuhugi ära. Ning siis hakkavadki nad kurtma, et matkamine on igav, loodus on igav, Olemine on igav.

Rääkisime Temaga asjade maailmast, me mõlemad ei saa aru, mis toimub. Miks vahetatakse töötav telefon välja iga nelja kuu tagant, miks ostetakse iPad (tra, mis asi see üldse on?), miks peavad nüüd olema autodel led tuled ja mis krdi pärast peab sõiduauto tippkiirus olema 300 km tunnis, kui meie teedel on lubatud suvel maksimaalselt 120? Kas tarbimine teeb inimesed õnnelikuks? Mina ostan asju vastavalt vajadusele. Teksad kuluvad auklikuks, ostan uued, ei saa sellest õnnelikuks, Temaga koos olemine teeb mind õnnelikuks. Asjad ei too Teda mulle tagasi, kui peaksin Ta kaotama. Võin aga loovutada kõik, et Temaga koos olla. Kapitalismile ei meeldi, et inimesed tunnevad rõõmu väikestestest lihtsatest asjadest, sest sellega ei saa kapitalistid miljardeid teenida.

Ostsin endale uue ülikonna. Vana pintsak narmendas taskute kohalt. Vist kõnnin, hoides käsi liiga keha ligi. Mida sellest kehakeelest välja lugeda?

Viimase aja mõttemõlgutusi võtab vast kõige paremini kokku Ultima Thule laul "Tahaks jääda iseendaks":
"Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka
Oi ma lendaks, oi ma lendaks, aga maha tahaks ka
Tahaks saada kasvõi kindaks, mille viskad mulle sa
Põhimõtetele kindlaks jäädes joosta tulle ka.

Tahaks saada kerjusmungaks, aga ilm ei võimalda
Samas tahaks uusi hambaid, prille, audit, maja ka
Tahaks tõde kuulutada, aga samas tahaks ma
Õigevaikselt omaette kasteheina kaduda."

LOTE nõukogu koosolekul oli arutelul ülikooli hariduse probleemid. Nüüd olen nende üle järele mõelnud, kuid asju näen ikkagi vaid oma subjektiivse künka otsast. Mass versus eliit? Ja ei oska ise veel midagi välja pakkuda, kuigi on selge, et enam päris nii ei saa. Ja ka Eestis päris hästi enam nii ei saa. Oleme endiselt odava allhanke maa, mis on suuresti ülehaibitud välisinvesteeringute kummardamise tulemuse. Peenraha eest teevad inimesed tööd, lisandväärtus meie riigile on suhteliselt nullilähedane ja keegi Rootsis saab rikkamaks. Selle asemel oleks vaja välisajude investeeringut. Et meil kohapeal hakataks tootma kõrge lisandväärtusega, haritud tööjõudu nõudvaid tooteid. Eestis on uuringute järgi kõige suurema lisandväärtusega tootmisharu keemiatööstus. Siinsed Eesti algupäraga ettevõtted aga toodavad vaid peamiselt siseturule ja meie ühiskonnale see rikkust ei too, koondab vaid jõukuse kitsa kildkonna inimeste kätte. Elik-tooda või osta odavalt, müü lollidele eestlastele kallilt maha ja oledki aasta ärimees. Ettevõtted: Eesti Energia, erinevad soojatootjad, toiduainetööstus ja nonde rikastele omanikele luksuskaupu tarnivad ärimehed. BLRT grupp tundub olevad meeldiv erand.

Mind häirib Eesti ühiskonnas ehk kõige rohkem arvamus, et igaüks peab ise hakkama saama. Ja mulle meeldib ise hakkama saada, aga mulle meeldiks ka teada, et kui mu tervisega midagi juhtub või peaksin töötuks jääma, siis saaksin ikkagi riigi poolset abi ja mu lapsed saaksid normaalselt edasi elada. Paraku hetkel sellist kindlust ei ole. Kui sa ei suuda enam makse maksta, viskab riik su põhimõtteliselt üle parda. Töötute vanemate lapsi ei toetata, elatusmiinimum on ajale jalgu jäänud juba aastaid jms. Milleks siis üldse riiki vaja on, kui see hätta sattunud inimesi ei toeta.

Ühesõnaga, sotsiaaldemokraatlik mula!

Nii palju tahaks teha! Ootan pikisilmi järgmist suve ja loen tööl aega ratsionaalselt kasutades erinevatest põnevatest koolitustest ja võimalustest. Ja eks ikka säästva ehituse vallas. Ilmselt mind köidabki selle juures katsetamisvõimaluste rohkus, sest materjalid on üldjuhul odavad ja kui midagi valesti läheb, saab paljut uuesti kasutada (savile paned vett juurde ja saad uuesti krohvida, puitu annab kuhugile mujale sokutada või kütta jne) või visata minema, kus see laguneb-kõduneb väetiseks. Samuti on sellised materjalid ohutud ning vähem tähtis pole ka loodushoid minu jaoks. Viimatine huvitav leid on rakettahi. Kes on Rootsi sõjaväetelgi ahju kütnud, siis neile teadmiseks, et põhimõte on sama. Põlemisgaasid, mis esimses kambris lõpuni ei põle, tõmmatakse suurde järelpõlemiskambrisse, kus toimub teisane põlemine. Ainuke vahe on mõõtmetes ja selles, et rakettahju korral liiguvad veeaur ja süsihappegaas (täieliku põlemise kaks ainukest saadust esmases lähenduses) läbi metalltorude korstnasse, soojendades oma teel leso. Peaks kunagi ära katsetama. Ja muidugi tehakse leso põllukividest ja savi-liiva segust.

Nädalavahetuse veetsin Märjamaal maad kaevates, puid lõhkudes, vana tooli restaureerides ja enda tehtud välikaminas pizzat küpsetades. Reedel oli suurem jooma ja Plekiburgeri tuur alevi peal. Alguses korralik saun ja õlu. Siis Ruut ja õlu. Siis jala Plekki (umbes 2 km) burgerit sööma ja tagasi. Mõnus! Statistikat ka- 50 % minu Märjamaa gümnaasiumi aja sõpruskonnast on kiilanev või kiilas. Aga maal oli mõnus teha mitte liiga palju vaimset jõudu nõudvat tööd, teha seda rahulikus tempos ja nautides ilusat sügist. Õnneks ja rahuloluks piisab vahel 400 ruutmeetrist kaevatud maast ja koduaia mahlastest õuntest.

Tagasi Tartus ootan kahte asja. Telefonikõnet, et kas sain tööle või mitte ning võrdlusmõõtmisi, mis näitavad, kas mu magistritöö sisu kannatab kriitikat või mitte. Heleni beebit tahaks ka näha ja Urmasega tihti õlut juua. Suveplaanid peaks ka kirja panema.

30. septembril on töövestlus. Minu elu esimene päris töövestlus. Ma küll väga ei looda sinna tööle saada, sest on veel 7 kandidaati, kes on läbinud eelnevad kaks vooru, aga kogemus õpetab palju.

Ma tean, mida ma tahan ja kuhu ma tahan jõuda. Aga ma ei tea seda, kui palju sellest tahtmisest tuleneb minust ja kui palju teistest minu ümber. Kui mõne lähedase poolt on endiselt igal jutuvestmisel esimeseks lauseks, et doktor ....(minu nimi) kõlab ju hästi, kahtlen ma veelgi enam oma soovides. Selles, kas need on minu omad või märkamatult kogu selle ümbritseva maailma poolt peale surutud. Sest üks väike osake minust tahaks kogu saavutamise, kohustused ja muu sellise minema visata ja rännata mööda maailma ringi. Esmakursuslasena tundus see kõik veel teostatav, kuid siis hakkas iga hetkega tulema järjest juurde seda, mis kammitseb. Ja nüüd ma ei saa ja ma ka kardan. Kardan kaotada töö, tulevikuplaanid, oma praeguse elu, jääda rongist maha. Kardan ka seda tundmatust.

Aga praegusel hetkel olen rahul, isegi õnnelik, kuigi midagi vahel närib. Olen õnnelik kõige selle kammitseva ja siin hoidva olemasolu üle. Aga midagi närib, üritan seda mõtestada, kuid iga päeva valguses võtab see erineva kuju. Tunnen, et praegune kulgemine on ära tüüdanud, ma vajan muudatust, kuhugi edasi jõudmist. Kuid siiani on mu elus kolm viimast aastat olnud töö, ülikool Agilenti kõrgefektiivne vedelikkromatograaf massispektromeetrilise detektori, proovide ja ioniseerumisega, Märjamaa raha ja aega ja närve neelav maja. Ma vajan sellest ringist väljapääsu, edasijõudmist. Kevadel, mida ootan, see peaks tulema. Lõppeb kool ja ootavad uued väljakutsed, elu muutub, vahetub linn ja paljud jäävad Tartusse.

Ilmselt on rutiin see, mida ma ei talu. Kui mõtlen suve peale, siis kolm hetke, pikemat või lühemat, mil tundsin seda mulle nii vajalikku vabaduse, metsikuse ja millegi kordumatu ning taltsutamatu tegemise tunnet, oli Kaiaga kruiisides mööda kalurikülasid ratastega, priimusel NATO toidupakki soojendades ja relva puhastades ning poolmaratoni joostes. Tahaks nii palju praegu teha, aga see kõik sumbub ja ma otsin vabandusi. Hakkan muutuma laisaks, kaugel seegi hetk, kui metsas käin vaid autoga, et ühekordsel grillil vorstikesi grillida. Veel võitlen vastu ja lükkan selles viskoosses keskkonnas ennast edasi.

Kui mõtlen, mida tahaksin hetkel kõige rohkem, siis see oleks oma koht. Räämas ja metsik, kus suruda varbad oma õue mulda ja silitada käega mööda tahamseid saunapalke. Kohta, mis oleks ja saab veelgi enam olema minu äranägemise järgi, kohta, kus aeg jookseb omasoodu, kuhu reede õhtul tulles on külm, kuid tuli ahjus ja Meie teeme selle soojaks. Ilmselt vajan KODU ja natukene julgust ning pealehakkamist.

Tegelikult olen ma õnnelik, ja see miski, mis närib, näitab, et olen veel elus. Sest kui miski mind tagant ei kihutaks, et avarada ennast, jääksingi kuhugi kopitama, unustama elamise tunnet, valu ja rõõmu, unistamise naudingut.

Eelmine nädal oli täielikult koolivaba. Kui olin esmaspäeva tööl veetnud, läksin teisipäeval Tartust minema. Kolm päeva olin kodus Märjamaal ja tegin füüsilist ja natukene vaimuteravust nõudnud tööd. Pühkisin korstna ja ahjud-pliidi tuhast ja tahmast puhtaks ning ehitasin voodit. Väga mõnus oli puiduga töötada ja puhata. Nüüd on voodi tükid lahtiselt Tartus ja ootavad kokkupanemist. Kuid drelli aku läks põlema ja nüüd pean kuskilt töötava aparaadi hankima, et saaks töö ära lõpetada. Sügisjooksul käisime ka. Kaia jooksis, mina vaatasin. Sel aastal jäi maraton veel tegemata, aga õnnelike lõpetajate nägemine andis uut indu, et see ikkagi ära teha. Kuigi ma pole pikamaajooksja ja see tundub ka natukene nüri tegevus, tahaks vähemalt ühe korra sellega hakkama saada.

Uus nädal toob taas töö, loengud ja lõputöö proovid. Trenni tahaks ka teha ja minna Oksaneni "Puhastust" vaatama. Ja Viljandisse sauna ja Lembitu juurde suitsusauna.

Elioni mingilt digiTV kanalilt tuleb nii head jazzu hetkel, et ma tunnen ennast nagu kurgi seeme soojas ja niiskes kevadises mullas.

Suveraamat suleb enda leheküljed ja vastavalt eelmisel sügisel alustatud traditsioonile teen jällegi edetabeli selle suve "Kõige-kõigematest".

Kõige mõnusam olemine- kanepi ja Amsterdami uimas kanali ääres istudes ja naeratavat Kaiat vaadates olnud olemine vs kanuumatkal Võhandu jõel kerges õlleuimas allavoolu libisedes

Adrenaliinilaks- õppekogunemise lahinglaskmised. Viimased sekundid enne 100 kilogrammi truubilaengu lõhkemist. Ja sellele järgnenud MP tule imitatsioon ning täristamine.

Kõige mõtetum vahtimine- 3/4 mu praktikast Terviseametis

Kõige seksikam naine- seda teab Tema ühest Brüsseli ööst

Kõige parem kontsert- augustitormi nautimine lageda taeva all

Kõige suurem katsumus- ajaperiood, kuhu mahtus poolmaraton, kolm päeva ratastega põhjarannikul ja 10 päeva RÕK-i

Kõige ilusam mälestus- kolm päeva Käsmut ja teisi kalurikülasid, Lahemaa rahvusparki ja valgusküllaseid rannamännikuid.

Kõige parem filmielamus- "Into the wild"

Kõige parem raamatuelamus- "Tiigrid poris"

Üldiselt võib suvega rahul olla, sest ilmad olid suurepärased ja ma üritasin sellest võtta kõik, kuid liiga palju kohustusi ei lasknud seda siiski küllalt nautida. Loodan, et järgmine suvi saab enam seda mõnusat vabaduse tunnet endasse lubada.

Amsterdam-suurepärane linn elamiseks. Brüssel- natukene igavam, aga pole ka viga. Kuid pärast lühikest äraolekut Madalmaades, oli nii hea näha Eesti võsa ja metsa ning Lõuna-Eesti künkaid. Ja ma saan aru, miks kirjeldas Tõnu Õnnepalu "Flandria päevikus" oma igatsust Eesti looduse vastu.

10 päeva pesematust, higistamist, telgis magamist, öiseid sidevalveid ja öiseid orienteerumisi, et omadele vastutegevust teha. Palju-palju vastutust ja rasket füüsilist ning vaimset tööd. Kõige tipuks 20 kg lõhkeainet miinipildujatule imitatsiooniks, 100 kg truubi lõhkamiseks (ise lõhkasin) ja 120 padrunit teravat moona-pioneerikompanii lahinglaskmised. Kokkuvõttes- reservõppekogunemine tehtud.

Kõige parem hetk sellest aga see, kui küsisin kaasvõitleja käest margi ja ümbriku ja kirjutasin talle kirja, sõjaväest, nagu kolm aastat tagasi. See tunne, mis tekkis, oli kummastav. Nagu oleksin kogu vahepealse aja ka ajateenistuses olnud, kolm aastat elu oleks nagu ära pühitud. Selline kummaline tunne oli kõigil. Tartusse jõudes võttis harjumine autodega, mittelaiguliste inimestega ja vabadusega aega.

Ausalt, ma ei tea, kuidas A suudab ja jaksab seda teha. Jõudu talle!

Meri peseb raudses haardes sadu aastaid neid samu kive
armastuse püsivus, sest teisiti ei saa ega või.
Kui kalurilapsed ladusid oma väikesi muule nende kivide vahel
oli juba plaan nende viimiseks külmale maale.
Oleme ja kuulame siin kõige kaja
silm silmas ja näeme nende laste vahuseid hõikeid.
Me elul ja armastusel on mõte,
sest aine muundumine läbi aja on paratamatus.
Päikese kuumuses silitame maanteed
ja unustan täna selle,
et lubasin olla parem inimene.

Eelmine nädal. Õppekogunemine Tapal. Peale kahte päeva oli jälle tunne, nagu oleksin kaitseväes olnud juba pool aastat. Kolme aasta tagune aeg tuli teravalt meelde, need tundmused ja aistingud, tollane mõttemaailm. Puhkan sellest nüüd nädala ja siis lähen veel üheksaks päevaks tagasi. Kompanii juhtimispunktiga majandama. Meenusid ka naised, kellele ajateenistuses nii tihti mõtlesin. Alul K., siis Marju ja lõpuks Tema. Tee, mis viis oma õppetundidega õigesse kohta, et alustada uut rännakut, Temaga.

Laupäeval, pärast 1900 põletatud kilokalorit, 21 kilomeetrit ning ühe tunni 59 minutit kestnud võitlust iseendaga, võisin olla rahul. Elu esimene poolmaraton oli joostud. Lõpp oli kõige raskem, sest alustasin liialt kiirelt ja tuul oli teisel poolel vastu. Abi oli Temast, kes pärast oma kaheksa kilomeetri jooksu, tuli mulle rattaga kõrvale sõitma. Tundsin oma jalgades esmakordselt mingeid aistinguid, võimalik, et krambieelseid tõmblusi, krampideni siiski asi ei läinud. Aga, huvitav kogemus.

Laupäeval käisime Kadja külas, Eesti mõistes "in the middle of nowhere", emapoolse suguvõsa kokkutulekul. Käisime vaatamas ka mu vanavanaisa ehitatud maja, mis kunagi müüdi 10.000 krooniga kellegile, kes hetkel müüb seda 500.000. Keset rabasid- metsi olev ülimalt vaikne koht, laiutavad kuldsed nisupõllud kahel pool. Ilusad tugevad tahutud palgid ja kaev. Kurb, et see koht sellise müstilise hinna eest müügis on. Tekkisid juba mõttes ja soovid, mis ilmselt jäävad täitumata. Loodan, et selle koha ostja ei küta nende vägevate palkidega ahju, vaid oskab selle maja iseloomu hinnata.

Kas asjad teevad mind õnnelikumaks kui suudavad teha inimesed mu ümber. Ma ei tea miks, aga mõtlen kõigest sellest, mida tahaksin omada, viimasel ajal väga palju, ja mõtlen rahast. See ei tohiks nii olla, ma peaksin olema vabam, iseseisvam, ilma kogu selle tränita, mida Hiinas inimesed kokku panevad. Me ostame, et kellegil oleks tööd, kes omakorda ostab, et anda tööd sellele, kes tema tehtud asju ostab. Surnud ring, ja seda ringi me suurendame iga aasta umbes 4% võrra, et oleks tagatud majanduskasv ja töö meile kõigile. Igal aastal peame järjest rohkem tarbima, et mitte kaotada tööd. Aga meie Maa ei kasva iga aasta 4 % suuremaks! Mis saab?

Ehk on aeg hakata teoks tegema unistusi, millest ma vahepeal olen loobunud. Peaksin õppima end paremini tundma, leidma hetked, mis suudavad mind vaimustada. Kui mõtlen sellele suvele, siis tõeliselt meeldejäävad, rahu täis olid need kaks päeva, kui sõudsime Võhandul allavoolu ja kui olime rabas. Sisalikud ja paljajalu mees, kes suutis nii lapsikul kombel vaimustuda nende sisalike sabade värvimängust päikeses, et minagi mõtlesin: "Krdi hipi!". Mina, kes ma noores põlves läksin metsa, et vaadata kolm tundi põlevat lõket. Üksi ja eemal kõigist. See Erik on hakanud kuhugi ära kaduma. Kuhugi kõigi nende ostetud ja ostmist ootavate asjade vahele. Nii väga olen enda jaoks kadunud, et hakkan juba selliseid inimesi alateadlikult naeruvääristama, mõtlen, kas nad teenivad nii vähe, et nad peavad vaid sisaliku sabaga leppima ega saa nautida LCD teleri pilti.

Kui olen kõigile andnud tükikese endast, kas kaotan end lõpuks? Ei, ma leian end taas mitte kõigi vaid natukene vähemate inimeste silmadest. Nii kulun tasapisi vähemaks, aga keegi ehk saab tõeliselt rikkamaks. Kui ma annan endast tüki kõikidele asjadele, mida ma tahan, kas siis vaid kulun või võin end taas kokku korjata nende läikivatelt pindadelt?

Vahel vaatan inimesi kõrvalt ja paljudega võrreldes tunnen end neist parem olevat. Ma ei tea, kas ka tegelikult olen, kuid mulle tundub, et nad ei suuda tajuda seda maailma, mis on olemas, loomulikult. Vaid nad vajavad, et seda võimendataks, sellest võetaks ebameeldivaid aistinguid põhjustavad tegurid ära. Nad ei suuda minna läbi metsa ja seda lasta endasse, sest seal metsas on sääsed. Kui need sääsed ära võtta, siis nad arvavad, et mets oleks parem ja nad saaksid sellest osa. Kuid kas see oleks enam mets? Ja on inimesi, keda ka kadestan ja imetlen, sest nad vajavad veel vähem, vaimustuvad veel vähemast ning nende vajadus tehisliku metsa, raba, elu järele on veelgi olematum. Nad suudavad minust veelgi enam vaadata kulgevat jõge ja näha selles kogu Universumi ideaalsust. Sest tegelikult on elu ilus, kuid me ei suuda enam sellest vaimustuda. Niisama lihtsalt, nagu vaiumustus see paljasjalgne mees sisalike sabadest päikeses. Või oli ta lihtsalt kanepi laksu all, kuigi ma loodan, et mitte, sest see rikuks selle õhtu ühe ilusa mõtte. Mõtte, et ma pean endas taas leidma selle poisi, kes silitas tüvesid ja kartis üle kõige tuimaks ja vaimselt loiuks jääda.

Kaks ameeriklast sõidavad ratastega läänest itta risti läbi USA. Kaks eestlast alustasid ratastel ümbermaailmareisi. Üks eestlane jooksis kevadel läbi kõigi maakondade. Mina valmistun maratoniks. Iga treeningkorraga kulutan umbes 1000 kilokalorit, jooksen 7-15 kilomeetrit, sõltuvalt trennist, aga tunnen, et tahaks veel midagi teha. Just midagi sellist, et lülitad ennast kõigist kohustustest välja ja oled vaid enda jaoks.

Sel reedel lõppeb praktika, õhtul läheme Tartusse, laupäeval olen tööl, pühapäeva hommikul tulen töölt, pakin asjad ja esmaspäeval viieks päevaks Tapale, sõjatarkusi meelde tuletama. Kui kevadel ootasin õppekogunemist põnevusega, on see nüüdseks asendunud "saaks juba kaelast ära" tundega. See tunne ongi viimasel ajal valdav, et saaks juba kaelast ära. Vajan ilmselgelt aega iseendale, vajan rattasadulas sõidukilomeetreid mööda vanu mõisateesid, palistet põlispuudega, telgihommikuid lahustuva kohvi ja suplusega udusse mattunud järves, lagunenud laudteid ja laukaid keset rabasid ja teel olemise rõõmu.

Natukene nukker alatoon, kuigi enesetapumõtteid ei heieta. On ka rahulolu tegemiste järgsest mõttes tehtud ristidest lahtrisse "Tehtud!", ja Tema on Türgist tagasi. Ning hakkame endale voodit tegema. Höövelmaterjalist, kruvidega ja vaha või õli viimistlusega. Meie esimene päris enda ja oma, mis kolides Tartust, on kaasa võtmist vääriv.

Tänases Postimehes oli väga hea arvamuslugu Anna-Maria Penu sulest. Joobes pekistest madalalaubalistest eesti meestest ja naistest. Natukene ehk liiga feminismiideedest kantud, kuid parajalt terav, aktuaalne, ent samas hea keelekasutusega kirjatükk. Enne kui end juua täis peaga segi sõidavad, ära upuvad, metsa põlema panevad, metsaaluse sodi täis loobivad ja dressides teatrisse lähevad, võiksid paljud seda lugeda. Kui Õhtulehe kõrvalt aega jääb.

Särk vettib palavusest ja kui eile käisime ratastega Laulasmaal ujumas, siis täna kuulan müristamist ning kirjutan. Praktikapäev on seljataga, midagi põrutavat ei juhtunud. See-eest on arenguid maratoni rindelt. Sel nädalavahetus kohtusime Märjamaal mu endise treeneriga, kes muu jutu sees lubas mulle ka paariks kuuks treeningplaani teha, et veel vormi timmida ja spetsiaalselt valmistuda. Kõrvemaa 16-st kilomeetrist on meeles ka see, et tavalisi aluspükse ei tasu kanda, hakkavad hõõruma. Sellised pisiasjad, mida tavaliselt ei märkagi, aga mis võivad saada otsustavaks. Samuti sai juba varemalt käidud jala biomehhaanikat uurimas TÜ spordimeditsiini kliinikus. Tossud peaksid olema nn "antipronation", elik jalgadel on kerge ülepronatsioon. Ei saa ka ise väga palju aru, mida see tähendab, kuid normaalset jalga pidi olema vaid mõnekümnel protsendil inimestest. Olen välja vaadanud ka tossud, mida tahan, kuid hetkel pean ootama palgapäevani, ehk siis paar päeva veel.

Sel nädalavahetusel olen Märjamaal ja ei plaani midagi teha peale magamise, kala suitsutamise, ujumise, ühe pika jooksutiiru ja rattasõidu vanades heades kohtades. Ehk siis mõnus ja aeglaselt kulgev, samas aktiivne nädalavahetus. Ehk on keegi sõpradest ka seal sel ajal.

Ka praktika võib stressi põhjustada. Mõni õhtu on selline tunne, et pakiks asjad ja läheks lihtsalt kuhugi ära. Tunnen, et on unevõlg ja endale kulutatud aja võlg. Kõik tahavad mu käest midagi- kool, töö, riik (reservkogunemine), pere (küttepuud, vihmaveesüsteem, lävepakk ja muud tuhat asja, millega nad saaksid hakkama, kui nad tahaksid), prkatikakoht. Tunnen end tegelikult üsna väsinuna, ehk sellepärast otsustasingi maratoni joosta, et saaks teha ka midagi endale, muidu kaon kogu selle jama sisse ära.

Eelmisel nädalavahetusel käisime ka huvitaval sünnipäeval ja kolisime, eeldatavalt minu ja meie viimasesse korterisse Tartus. Kuigi tahaks sinna linna edasi jääda, toob elu vist ikka Tallinnasse. Ja sellest on natukene kahju.

Hetkel elan Keilas ja käin Tallinnas praktikal. Paraku praktikakoha valikul mul kõige paremini ei läinud. Samas, ega midagi asjalikumat ka ei olnud võtta ja palka ikkagi makstakse. Halb on see, et pean tegema rutiinanalüüsi ja ega ma seal midagi eriti ei õpi. Vaid seda, kuidas paberite täitmine käib.

See suvi tundub ikka tume. Kui ma pole tööl ja praktikal, olen reservõppekogunemisel. Kui ma pole reservõppekogunemisel ja tööl, olen praktikal. Kui ma pole praktikal ja reservõpekogunemisel, olen tööl. Ja kui jääb mõni päev vahele, kulub see vastavasse asulasse sõitmisele.

See-eest registreerusin Tallinna sügisjooksule, kus jooksen maratoni. 12.septembril ootab mind ees 42, 195 km Tallinna tänavail. Sel laupäeval kohtun oma kunagise kergejõustikutreeneriga ja peame aru, mida ma peaks tegema ja kuidas treenima, et maratoni päeval suudaksin ka lõpetada.

Muu elu siin Päikese all on parajalt haige ja perversne. Ajalehti ei taha enam üldse lugeda, vaid ajaviiteks koomikseid.

Loen erinevaid foorumeid ja kodulehti, vaatan mereäärseid krunte ja Lõuna-Eesti vanu talukohti. Põhumajad, karkassiga ja ilma, palkmajad, suitsusaunad, privaatsus, vaikus, omaette olemine. Olen tööl ja mõtlen ja plaanin. Tahaks juba ise midagi reaalselt teha, endale ja säästlikult ning rahulikult, ilma sunnita. Nii möödub mu tööpäev. Olen kahevahel, kas hakata paberile panema esialgset plaani, seejärel juba midagi konkreetset, kus on erinevate sõlmede lahendused ning kõik muu oluline. Või teha seda alles siis, kui konkreetne tükk minu maad on olemas ja koolitustel käidud.

Esialgne plaan on selline, et kuna raha on vähe, tahaks osta vana talukoha, kus saaks vana maja ja varemeid uue maja ehitamiseks ära kasutada või maja oleks veel ise taastamist väärt. Sinna teeks esialgu sauna ja väliköögi. Seejärel juba väiksema ja tagasihoidliku maja, millega harjutaks kätt ja kus saaks olla suviti-nädalavahetustel. Seejärel, kui tekib tahtmine juba päriselt maale ära jääda, hakkaks ehitama suuremat maja. Seda siis põhjalikumalt: kanalisatsiooni ja veevärgiga jms. Siis kui on juba enam võimalusi, või võiks eeldada, et on.

Mõned asjad, mida ma enam ei tee. Ma ei organiseeri enam pikka aega mitte ühtegi matka, pidu ega muud sellist üritust. Paganama tore on korraldada ja siis viimasel hetkel saada äraütlemisi inimetse käest, kes ise olid ühed algatajatest ning ütlesid, et nad on raudpolt kindlad tulijad. Ma ei lase enam kunagi ehitajaid omapäi tegutsema, vaid peab ninapidi juures olema. Töö sai tehtud korralikult, kuid neli tonni liiva, mille eest maksin, jäeti toomata.

Ilm on vihmane, lootsime kaks päeva ratastega Lõuna-Eestis veeta, kuid sellise ilmaga poleks see kõige meeldivam.

See-eest saime odavad lennupiletid Brüsselisse, elik, augustis Amsterdamiga tutvuma!

Nädala pärast algab praktika Terviseametis. Pean tegema rutiinseid veeanalüüse, kuid loodan, et näitan ennast heast küljest ja saan ka vähe ägedamaid masinaid näppida. See mulle keemias meeldibki-kätega töötamise rõõm. Ja arusaamine, kuidas asjad käivad, millest aine on kokku pandud, miks midagi toimub.

Paljusid on tabanud emopisik. Päris hirmus!

Eelmise nädala moraal. Pole midagi paremat, kui päikselisel jõel neljakesi kahes kanuus allavoolu triivida, veel kergelt jahedat õlut juua ning lihtsalt olemist nautida. Ja mõelda, kui kaugele ülejäänud kolm kanuud juba jõudnud on.

Eemine nädal: viimane eksam, neli päeva intensiivset assessori koolitust ja nädalavahetuse kanuumatk ilmselgelt Eesti parimal kanuujõel. Sisse läksime Võru külje alt Kirumpäält ja sõitsime Süvvahavani. Oleks tahtnud kaugemale, aga aeg sai otsa ning suurimad liivakivipaljandid jäid veel nägemata. Kuid kärestikke ja vanu veskitamme, kust sai alla sõita, oli küllaga. Adrenaliini sai küllat ja kanuud üle risti langenud puu ja mööda kärestike kive vedada. Keha on väsinud, aga vaim on puhanud. Mõnus.

Huhaa!

Lugejad lugegu!

Mööda sai oodatud jooks Simunast Laekverre, elik, ületatud sai endale seatud eesmärk- joosta 10 km alla 45 minuti. Esilagne aeg on 43,18. Või oli 44, midagi kuulsin, aga protokolli veel üleval ei ole. Igaljuhul, parandasin isiklikku 3-e minutiga eelmisest aastast ja olen rahul. Uhke olen ka Kaia üle, kes parandas umbes ühe minutiga. Jooks kulges küllaltki raskelt, aga seda suurem oli õnnetunne lõpus. Võistlen ja võitlen vaid iseenesega ja kellaga, aeg, kui ka teistega, on jäänud gümnaasiumi aastatesse.

Esimesed 5 kilomeetrit olid head- kiire samm, higamine korras, jalad erksad. Aga teadsin, et alustasin nautkene liialt kiiresti ja mingil hetkel hakkan järele andma, kuid tunne sellisest kiirusest oli liialt hea. Ajaks oli poolel maal 20 minutit. Ehk kilomeetri aeg 4 minutit. Hull tempo harrastaja kohta. Siis hakkasin surema, surin tõusul ja kannatasin ja lugesin meetreid järgmise kilomeetripostini.

7-nda kilomeetri peal olin 31 minutiga, ehk andsin 3 minutit tagasi. Siis surin veel natukene ja tuli viimane tõus, see oli hull. Samm oli tönts ja olemine valus, õnneks sain natukene eelneval laskumisel puhata. Kui sealt üles sain, oli veel 1 kilomeeter minna ja tundsin soovi lihtsalt kõrvale astuda. Tõus oli ära tapnud. Üritasin siiski hoida ennast liikumas ja 500 viimast meetrit oli juba joovastus ja suremine vaheldumisi. Ääretult palju suremist peab mainima. Aga, tehtud!!!

Kes seda loeb, siis teadku. On olemas nalja-napsumehed, spordimehed ja nalja-napsu-spordimehed. Mina olen viimane (kuuldavasti ka paljud venelased pidid sellised olema, eriti nende olümpiakoondis). Ehk siis, paljudele on eelneva sissekande lugemine igav, aga minu emotsioon on nii kõrge, et selle mitte kirja panemine ei tulnud kõne allagi.

Veelgi enam, ehk augustis saate lugeda minu kogemusi-muljeid poolmaratonilt. Tahtmine on proovida.

Lugemissoovitus: Otto Carius "Tiigrid poris". Autobiograafia Saksa tankistist ja tankidest "Tiiger" (Nende kuulsaim tank, venelaste kardetud). Mees osales ka lahingutes Sinimägedes, Narva all, hetked sõjast, kus kõrvuti sõdisid juba sakslased, austerlased, eestlased, lätlased, leedukad, belglased ja paljud teised rahvused, et peatada Stalini liikumine läände. Sinimägedes hukkus teadaolevalt 300000 Nõukogude sõdurit. Selleks et 50. aasta jooksul üles ehitada riik, mille järele polnud vajadust ja mis oli oma sünnnihetkedel rajatud laipadele.

Päikest ja järgmine sissekanne tuleb tõenäoliselt siis, kui olen koolitatud tehniline assessor.

Lugesin Grete Marquez'i raamatut "Eesti naise õnn". Midagi nii humoorikat, iroonilist ja muhedat polnud juba pikemat aega kätte sattunud. Lisaks sellele veel väike raamat, mis kahe tunniga läbi sai, seeeest sisu rohkem kui kogu lemberomaanide riiulil kokku Lutsu raamatukogus. Poole peale olen jõudnud Merca raamatuga "Mees". See on ka tore kirjatükk, siiski, Ruitlase oma naistest meeldis mulle rohkem, aga eks see ole ka mu väliste sugutunnuste alusel mõistetav.

Tegelikult peaksin praegu kaheks viimaseks eksamiks õppima, aga nagu näha, ei viitsi. Mulle pole kunagi meeldinud teha asju selle pärast, et peab. Ja nende kahe viimase aine jaoks sisemist motivatsiooni pole. Õpid, teed keskpärase eksami, saad keskpärase hinde, kaks päeva hiljem ei tea ööd ega mütsi. Mõnes mõttes oleks ikka tore olnud palkmajade ehitust õppida. Samas, mõned loengud- praktikumid teevad jälle meele rõõmsaks ja saan aru, et olen õige eriala valinud. Ja doktorantuuri ma ei lähe, tahaks midagi muud ka juba teha. (loe: ehitada üles maakodu suitsusaunaga paari kilomeetri laugusel merest ja saada vabaks ometi nädala-sees-kool-nädalavahetusel-tööl rutiinist. Normaalsed inimesed puhkavad nädalavahetusel oma maakodus)

Vello! Lõhkeainete plahvatuse tulemusel vabanev energia hulk on väiksem, kui vabaneks selle aine lihtsal põlemisel (Hessi seaduse ja tekke-põlemisentalpiate kaudu saad välja arvutada nt TNT põlemisel vabaneva energia hulga- kui saad selle tehtud, teen sulle õlle välja), plahvatuse teeb nii ägedaks just see, et see väike energia vabaneb millisekundite jooksul. Keemia on juba sellepärast oluline teadus, et ta mõtles välja plahvatuse:)

Sääsed, stress, palju teha, tõesti palju.

Kõige rohkem igatsen seda, et pole kohta ja võimalust olla Temaga vaid kahekesi, nii et poleks kedagi kõrvaltoas, kedagi seletamas, oleksime vaid meie kaks. Ja nii nautida üksteist.

Tunnen, et vajan oma kohta. Kohta, kus on vaikus, oma tuba ja oma voodi ja tegemised, mida teen vaid endale. Ja meile.

Vaatasin ära Avatari, oma arvutist. See film oli üks suur klisee. Etteaimatav narratiiv, igavad ja must-valged tegelased, aga filmi iva on siiski midagi väärt. Ja see ühtib minu arvamusega. Et inimesed oma evolutsiooniga on kõige hullem asi, mis selle planeediga iial juhtunud. Ja inimkond on iseenda suurim vaenlane. Selle aja jooksul, mil ma seda kirjutan, on Mehhiko lahte voolanud veel kümneid tuhandeid liitreid naftat. Kui sa ostad kolme kuu pärast lõhet, võib selle rasvkoes olla juba kenake kogus mürgiseid naftas leiduvaid aineid (seda siis lisaks dioksiinidele ja raskemetallidele, mida need kalad juba praegu täis on). Ma ei kujuta ette, mis saab siis, kui nad ei suudagi seda leket sulgeda ja sealt tuleb naftat, kuni see otsa lõppeb. Järgmised 10 aastat ühetjärge, iga päev paarsada tuhat liitrit, või olid need barrelid. Mul pole vähimatki aimu, mida see endaga kaasa tooks.

Mõned päevad tagasi tahtis üks blond tsikk mind oma BMW X3-ga alla ajada. Olin rattaga ja ta tagurdas maja hoovist suure kiirusega mulle täpselt ette. Ei märganud või siis tahtis lihtsalt näidata, et kui ta on piisavalt oma rikka mehe soove rahuldanud, siis sai ta endale ilusa auto.

Mõte filmist. "Mida me saame neile pakkuda, et nad oma maa meile loovutaks. Dieetõlut ja siniseid teksaseid? Nad ei vaja midagi sellist. Neil on kõik olemas"

Eile käisime Elvas päevasel rattamatkal, mis lõppes jalutamisega, kuna mõlemad suutsime oma rattad ära lõhkuda. Aga väga ilus ilm oli ja olus kevadine loodus ning erisugused, aga toredad inimesed. 11. juuni lõppeb mul EAK assessori koolitus ja eksamid peaks ka tehtud olema. Siis jääb kaks nädalat praktika alguseni. Selle aja veedan õlut juues, ujudes, grillides, matkates. Ahhhh, mõnus saab olema. Natukene veel asjalik olla.

Ja leiba oleme hakanud küpsetama ja see tuleb meil hästi välja. Elu pisiasjad, mis teevad tuju heaks, kuigi stressamist on hetkel päris palju.

Mu pähe on pidama jäänud üks mõte. Kõrvemaa 16 km lihtsus, ajakirja Jooksja viimane number, Taavi Sumbergi jooks ümber Eesti, just vaadatud film "Ultramarathon man" on tekitanud minus tahtmise maratoni joosta. Mitte veel sel aastal, aga ehk järgmisel. Selle aasta sügisel võiks proovida poolmaratoni ja järgmine aasta juba täispikka. Mulle tundub praegu, et see oleks nii võimas elamus, mis raputaks tõsiselt mu eneseteadvust. Paraku hoiab mind natukene tagasi see, et maratonid joostakse linnatänavail. Aga mulle meeldiks 42 km läbida metsaradadel ja kruusateedel.

Seni veel mõtlen.

Magistriseminar oli... muhe oleks vast hea öelda. Huvitavad inimesed ja põnevad-vähem põnevad uurimisteemad. Reoveepuhastitest pärit kompostil kasvatatud lehtsalati antibiootikumide sisalduse määramisest (enamus sisse söödud antibiootikumidest tuleb sama targalt välja, puhastites see ei lagune eriti ja taimed omastavad selle ning me kõik sööksime seda sisse, kui seda muda hakataks väetamiseks kasutama) kuni mittevesikonnas happelisuste mõõtmiseni välja. Ja mina seal vahepeal oma suitsuta püssirohtude ohutuse analüüsiga. Tore!

Krt kuidas tahaks rulluiske. Kuna elan nüüd Narva mnt 89 ühikas, on mul hea lähedal käia jooksmas Tähtvere spordipargis ja Dendropargis ning seal on ka rulluisu rada. Neelud käivad, pole midagi teha. Aga viskasin Extreme spordi kodulehel pilgu peale ja rulluiskude, millest sa peale paari kuud välja ei kasva (protsess, kus ostad kõige odavamad, kuid saades järjest paremaks, tunned, kuidas varustus hakkab sind tagasi hoidma, see hetk aga vähendab oluliselt sportimisnaudingut) ning kaitsmete eest tuleb välja käia umbes 5000 krooni. Kui poleks seda paganama Märjamaa maja ristiks kaelas, kus tuleb kanalisatsiooniga ühinemine ära teha, saaks rulluiske isegi lubada. Mis teha, eks vesistan seni veel ja kogun jooksukilomeetreid.Ettevalmistus läheb hästi, eesmärk joosta juuni alguses 10 km alla 45 min, tundub täiesti tehtav. Üle mitme aasta teen jälle intervalltreeninguid ning need tunduvad päris mõnusad (iga ringi viimased 100 meetrit ei tundu mõnusad kui pulss on 180+). Ahjaa pulsikella tahaks ka. Väga palju asju tahaks. Ilmselt ma korvan endale kurba lapsepõlve, kus pidin oma esimeste korralike jooksutossude saamiseks töötama turbarabas kuu aega 75 krooni päevas. Olin siis just üheksanda klassi lõpetanud.

Homme magistriseminar Waide motellis ja viimased koolinädalad.


Suvi, suvi, ootasin sind kaua, päiksest, vihmast, vikerkaarest laulan:
soojust värve rõõmu vabadust,
soojust värve rõõmu vabadust,
soojust värve rõõmu vabadust,
soojust värve rõõmu vabadust.

Ahh, pärast Vennaskonna kontserti korp! Vironias on taas Vennaskonna vaimustus peal. Volber oli jällegi koos temaga ja suurepärane.

Tunnen, et blogi pidamine on end jällegi ammendanud. Tõmban vist ka selleks korraks otsad kokku ja kustutan varsti kõik ära. Sest ei taha oma isiklikku elu siia üles riputada, samas ei oska enam nii palju ilukirjandust toota. Olen muutunud tunduvalt kriitilisemaks, ka enda suhtes, ning see luuletus, mis tundus hea mõned aastad tagasi, tundub mulle nüüd vaid iseenda pideva kordamiseni. Selle sissekande lugemissoovitus: "Keerukuju" Mihkel Mutt, Priit soovitas ja hästi soovitas. Kunagi olin samasugune. Olid mingid ähmased aated ja soovid ja tung. Ehk olen saanud täiskasvanumaks, aated, soovid ja tung on endiselt, kuid need on arusaadavamad, ja on oskus armastada inimest nii nagu ta on. Kui teise vead saavad sulle armsaks ja tema head saavad ka sinu omadeks, siis ongi kõik hästi.

Olen endiselt rahulolematu mind ümbritseva ühiskonnaga, kuid selle muutmiseks ei pea ennast vaimselt ja füüsiliselt hävitama, kuni kulud ära ja sulandud. Ma tean, mida peaks muutma ja selle poole ma püüdlen.

Suvi paistab, kiire ja töine suvi, kuid loodan aega leida ka vaid meie jaoks ja vaid enda jaoks. Seni veel on kevad Tartu peal. On tärkav rohelus ja autode tolm, esmakursuslaste kuumad suudlused Toomel ja hämarad auditooriumid. Tunnen, et armastan Tartut, üliväga. Ja armastan mõtet Kalamaja räämas korterist, mis ootab renoveerimist, maakodust suitsusauna ja raamaturiiuliga. Mõte, et ühel hetkel ei ela ma vaid endale ja talle, vaid veel kellegile. Nii täiskavanuks olen saanud

Pühkisin Kesktänava kommuuni tolmu jalgeilt ning olen juba viis päeva elanud Narva mnt 89 ühiselamus. Selles Tartu kõige halvemas seisukorras olevas. Siiani, võib öelda, pole viga. Ma usun, et sügiseni pean vastu ja siis vaatan, mis edasi ja kuhu edasi.

Vahepeal käisin Soomaal kanuutamas. Äärmiselt huvitav elu sealsetel inimestel. Kanuudega mööda metsavaheteed sõita ja inimese tagahoovis on seal täiesti normaalne. Samuti uputab ka Tartus, loodus ongi imeline. Sellelt ühepäevaselt kanuumatkalt sain ka kindla soovi sel suvel kolmepäevane kanuumatk Pärnu jõel ära teha, nii et kui mu lugejate hulgas on seiklushimulisi inimesi, siis lööge kampa.

Eile käisime endise kursaõe last vaatamas. Tore laps oli, kursaõde ise on ka tore. Ning õhtu oli muhe, U.-ga sai hoolega diskuteeritud õlle kõrvale erinevatel teemadel. Hea, kui on inimesi, kellega saab millestki sisulisest rääkida ja arutada.

Hetkel aga pakin asjad, istun rattaselga ning lähen kooli. On kevad ja sulnis tudengipõli ning tunne, et kõik on hästi.

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal.
Vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea.
Linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen, kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.

Hando Runnel

Aeg läheb looduses omasoodu ja täna tööle tulles olid kevade esimesed lõhnad juba kergelt aimata. Aga ma tunnen, et on ka viimane aeg, sest kevad tähendab peatset suve, ja suvi tähendab puhkust. Puhkust vajan ma aga päris tõsiselt. Palgatöö, magsistritöö ja tavapärane koolitöö võtavad sisuliselt kogu aja ning kui kõrvale jätta paar nädalavahetust, kui sai rahvaspordiga tegeleda, on kogu aeg nii palju asju kukil, et pole kolm kuud isegi Märjamaale jõudnud.

Esialgu katsun veel järgmise nädala asjalikult mööda saata ja siis lähen Märjamaale, Keilasse. Mingi aprilli nädalavahetus tahaks minna Soomaale kanuudega viiendat aastaaega nautima, Kõrvemaa kevadooksule ning kolm kohustuslikku ettekannet koolis ära teha. Muidugi tahaks jõuda ka oma magistritööga tegeleda. Ja osta suveks folgipiletid, No teatripiletid ning planeerida suvised matkad.

Olulist veel: lähen juulis reservõppekogunemisele viieks päevaks ja arvatavasti olen kuu aega suvel Tallinnas praktikal. Ning kolin kommuunist Narva mnt 89 ühiselamusse. Sellesse rotikasse noh!

Ootan
akendest helendub telerivaatamise sina
istun ja ootan
varakevadine linn rahuneb
külm libestab asfaldi
ning näljast nõdrad metskitsed jätavad veriseid konte
oma murdmispaiga lumele
küll suurvesi kannab vere
ja kevad on alati uus
aine loomine armastusest/kirest
on alati uut lootust täis

Olen Katsekojas Kromatograafia laboris, kaks magistritöö esimest proovi lahustuvad üks magnetsegajal ja teine ultraheli vannis. Ootan, ehk saab täna juba kromatografeerida, ilmselt siiski mitte, sest ei viitsi siin nii kaua olla.

Hea talv on olnud ja loodetavasti on mõni päev veel. Kui olen vabatehnika maratoni ära sõitnud, võib kevad täie hooga oma sulatust alustada. Olen mõelnud pikema kirjutamise peale, aga ei ole jaksu ja ei tunne ka vajadust, sest hoolimata mõõdukast stressist (selline töine, nauditav stress, mis muudab reede õhtu ootamise mõnusaks, kuid samas on pühapäeva õhtu ka hea, sest saab uuesti asist nädalat alustada. Tore on ja hea. Tänu kõigile toredatele inimestele mu ümber.

Aega on möödunud ja Kaia on tagasi Eestis. Viis ja pool kuud oli pikk, aga samas ka kuidagi väga kiiresti möödunud aeg. See oli huvitav aeg, oli võimalus nii mõndagi ümber hinnata ja parimad hetked olid meie randevuud Hamburgis, Stockholmis, Valgas.

Vahepeal olen näpuotsgaa jazzu kuulanud, trenni teinud, spaas käinud ja kooliga tegelenud. Tüütab inimeste rahulometus meie ilmaga. Minu arust on ilm fantastiline, ostsin suuskadele uued sidemed ja täna lähen neid dendropraki katsetama. Ei kujuta oma elu ilma spordita ettegi. Olen treeninud alates kaheksandast klassist, kui maakonna meistrivõistlustel mehena metsast võitsin 400 m jooksu. Sellest ajast alates olen vahelduva eduga trenni teinud - jõusaali, ujumist, suusatamist, kergejõustikku. Selle aja sisse jääb palju häid võistlusi, eneseületamisi, põnevaid kohtumisi, valu ja pettumisi, mis tegelikult andsid jõudu. Ka Kaiaga kohtusin treeningul, nii et tasub ära enda keha hoolitsemine. Ja tunda end võimekana, heas vormis, suutlikuna ja võimsana, on tegelikult ülimalt hea tunne.

http://www.epl.ee/artikkel/487179

Mina olen selle 5% seas. Lisaks sellele olen veel Saksa tudengite arvates Chuck Norris, sest lõpetasin baka nominaalajaga.

Kui kuulen mõnda naist jälle jutustamas mõnest eriti ägedast kolmepäevasest joomingust, tekib pahatihti tahtmine küsida: "Kas sa tahad, et sul sünniks värdjad lapsed, kellel on 8 varvast ja kümneaastaselt viieaastase intelligentsus. Kas sa tahad, et sa sureksid sünnituse ajal maksatsirroosi või su laps ütleks lasteaias, et emmel on jälle see paha hais juures?" Hetked terviseõpetuse tunnist, erinevad alkoholi vastased reklaamid jms-d tulevad mulle viimasel ajal päris tihti meelde. Olen natukene ümber hinnanud seda, mis toimub mu ümber. Ma ei tea, kas see, mida ma mõtlen, on õige või vale, pigem olen lihtsalt mures. Sest mul on tunne, et paljud lasevad oma elul lihtsalt läbi sõrmede voolata. Kas alkoholi, laiskuse või millegi muu tõttu.

13.-14.- spaa koos Temaga Pärnus, 20. - Kõrvemaale suusatama, 28.- Kõrvemaale maratoni sõitma. Ma tahan jõuda sinnani, et vana mehena saaksin tagasi vaadata oma elule ja nentida, et ma olen väga palju väga huvitavaid asju teinud. Näinud huvitavaid inimesi, loodust, kontserte, lugenud häid raamatuid, söönud häid sööke ja joonud häid jooke. Ning olen veetnud Temaga ilusa elu. Sest meie kooselu peab olema midagi rohkemat, kui üksteise kõrval vegeteerimine ja ajutise kire rahuldamine, kui me just liialt purjus ei ole.

Eile sain aru, et mu joodikintellektuaali päevad on jäädavalt möödas. Kui olin sõitnud lumepudru, tuisu ja tugeva tuulega 15 km Dendros uisku, mõtlesin, et oleks hea minna Priiduga õllele. Jõudsin koju kaks tundi hiljem ja ühe dzinntoonikuga rohkem joonuna. Ehk siis kell 12 öösel ja üks õlu ning 2 dzinntoonikuga oli õhtu norm. Ja tunnen, et sedagi oli natukene liiga palju. Aga nägin üht ammust tuttavat, kes ägedalt põristab "rrrr"-i ja näeb üliarmas välja, väga muhe!

Täna on ilus talveilm ja suusad kutsuvad jälle, homme olen tööl ja mu unistuste praktikakohast öeldi mulle ära, hoolimata esialgsest positiivsest tagasidest. Halb, väga halb.

Loen Camus' "Katku" ja peagi alustan Houllebecqi "Võitlusvälja laienemisega". Kui see on sama hea kui "Elementaarosakesed", on garanteeritud lugemiselamus.

Põhimõtteliselt tegelen sellega, et üritan jätta muljet, et minu puhul pole tegemist madalalaubalise spordifanaatikuga.

Ma jutustan Teile, kallid blogilugejad, natukene nüüd oma viimase aja sündmustest. Esiteks, tapsin ma ahjuroobi täpselt sihitud löögiga meie korteri allüürilise. Ehk siis, hiirt meil enam ei ole. Järgnevalt käisin Rootsis, sellest saate lugeda s6bersebra.blogspot.com ja vaadata pilte liftist, mis pärit aastast 1956 või midagi sellist ja eriti malbest Kuningapalee vahtkonnapoisist.

Tagasi Ida-Euroopas tabas mind masendus (täpselt nagu siis, kui tulin tagasi Saksmaalt). Toas oli 18 kraadi sooja ja hommiku poole ööd magasin jällegi magamiskotis, WC-s on toru kinni külmunud ja õppejõud saatis mulle kirja, et sain järgmise eksami 69 %. See ajab marru, jälle tuleb minna 2 punkti püüdma.

Lisaks sellele tuleb välja, et peame läbima aine Füüsikaline keemia II. Hoolimata sellest, et läbisime põhimõtteliselt sama aine juba bakalaureuse astmes. Krt küll!

Auger' elektron, van Deemteri võrrand, aatomjõu mikroskoopia, Tafti võrrand, vabaenergia lineaarsus, väävelperoksohapped - sess hakakb lõppema, esmaspäeval viimane eksam. Hea ja konstruktiivne tunne on. Kui oled palju vaeva näinud, siis on puhata erakordselt mõnus. Stockholm temaga saab olema parim puhkus üldse. Sest iga uus puhkus-koos olemine temaga on parem kui eelmine. Räägitakse, et armastuse säilimiseks-arenemiseks tuleb vaeva näha, aga meie puhul tuleb kõik loomulikult. Sest nii lihtsalt on hea. Kõigil võiks nii olla.

Sain täna suusad määrimisest kätte, vanadele suusakeppidele uued käesidemed ning Dendroparki proovima. Ja libises väga hästi. Rada oli sisse sõidetud mõnusalt laialt, põhi kõva ja klassikajälg läikis vastu. Ühe laskumise peal panin ka külje maha. Jalad läksid ees ära ja keha ei jõudnud järele. Aga selle talve kuues kord suusatada, ühtlasi ka viimase seitsme aasta jooksul kuues kord ja vaikselt hakkab suusa tunnetus tulema. Hetkel ongi vist põhiviga see, et hakkan rahmeldama ja ei lase niisama libiseda. Ka tõusude peal ei jõua veel vabatehnikas alati lõpuni üles sõita, samuti läheb samm kiireks ja ei libise lõpuni. Kuid ikkagi ülimalt mõnus viis end liigutada ja kevadeks võhma koguda, sest eesmärgiks on Sqoutsrännakul saada aeg alla 4.30 kolmekümnel kilomeetril. Seega pean eelmise aasta aega kärpima 16 minutit. Ja Laekvere-Simuna jooksul tahaks 10 km aja saada alla 45 minuti, ehk siis aega kärpima umbes kaks minutit.

Tema on tagasi Göttingenis, aga 21. jaanuar kohtume juba Stockholmis mõneks päevaks ja sealt on väga vähe jäänud, kuni Ta lõplikult tagasi tuleb Ida-Euroopa banaanivabariiki. Meil on külm, mulle küll meeldib talv, aga mulle meeldiks ka soojapidav maja. Täna öösel oli Tartus -21, hommikul oli toas +16, alates kell viiest hommikul magasin oma suurepärases kolme aastaaja magamiskotis. Siis oli soe. Hetkel kütame ahjusid, valmistun orgaanilise keemia eksamiks, mis on homme ja mõtlen, et kui homme saab suusad hooldusest kätte ja külm järele annab, võiks jälle rajale minna.

Mingi krdi lollakas komme on tekkinud juua õlle kõrrega. Naisterahavaste korral ma veel saan aru, kuigi see rikub õlle maitse, aga meeste puhul näeb see lihtsalt krdi homo välja (homode vastu pole mul tegelt midagi). Aga ikkagi. Macho-macho mees :)

Jõulupuhkus, mille endale tekitasin, on nüüdseks läbi ja istun endist tööd tehes uuel objektil. Harjumatu on siin. Aga Eesti on mattunud lumme ja see vaimustab mind. Olen palju-palju suusatanud, niisama metsas käinud ning nautinud pärast leili ja vihtlemist lumme sukeldumist.

Ees ootab neli ränkrasket eksamit, palgatöö ja sünnipäeva paiku randevuu Temaga Stockholmis.

Isebel läheb Tartust ära. Tartu sügis on läbi (Mitte see Ants Juske ja Linnar Priimäe manifest) ja selgus käes, et midagi pole veel selge. Ehk siis ta ei tea, mida ta tahaks ja peaks edasi õppima. Kahju sellest, et ta ära läheb.

Kesk tänava kommuunikorter on nagu sõel. Kui kaks päeva polnud keegi kütnud, oli minu tulles toas kuus kraadi sooja. Pärast mõlema ahju kahekordset kütmist, sain toas 15 kraadi kätte. Masendav on see meie elamufond ja buumiajal ka paremaid maju ei ehitatud.