Aeg läheb looduses omasoodu ja täna tööle tulles olid kevade esimesed lõhnad juba kergelt aimata. Aga ma tunnen, et on ka viimane aeg, sest kevad tähendab peatset suve, ja suvi tähendab puhkust. Puhkust vajan ma aga päris tõsiselt. Palgatöö, magsistritöö ja tavapärane koolitöö võtavad sisuliselt kogu aja ning kui kõrvale jätta paar nädalavahetust, kui sai rahvaspordiga tegeleda, on kogu aeg nii palju asju kukil, et pole kolm kuud isegi Märjamaale jõudnud.

Esialgu katsun veel järgmise nädala asjalikult mööda saata ja siis lähen Märjamaale, Keilasse. Mingi aprilli nädalavahetus tahaks minna Soomaale kanuudega viiendat aastaaega nautima, Kõrvemaa kevadooksule ning kolm kohustuslikku ettekannet koolis ära teha. Muidugi tahaks jõuda ka oma magistritööga tegeleda. Ja osta suveks folgipiletid, No teatripiletid ning planeerida suvised matkad.

Olulist veel: lähen juulis reservõppekogunemisele viieks päevaks ja arvatavasti olen kuu aega suvel Tallinnas praktikal. Ning kolin kommuunist Narva mnt 89 ühiselamusse. Sellesse rotikasse noh!

Ootan
akendest helendub telerivaatamise sina
istun ja ootan
varakevadine linn rahuneb
külm libestab asfaldi
ning näljast nõdrad metskitsed jätavad veriseid konte
oma murdmispaiga lumele
küll suurvesi kannab vere
ja kevad on alati uus
aine loomine armastusest/kirest
on alati uut lootust täis