Nii palju tahaks teha! Ootan pikisilmi järgmist suve ja loen tööl aega ratsionaalselt kasutades erinevatest põnevatest koolitustest ja võimalustest. Ja eks ikka säästva ehituse vallas. Ilmselt mind köidabki selle juures katsetamisvõimaluste rohkus, sest materjalid on üldjuhul odavad ja kui midagi valesti läheb, saab paljut uuesti kasutada (savile paned vett juurde ja saad uuesti krohvida, puitu annab kuhugile mujale sokutada või kütta jne) või visata minema, kus see laguneb-kõduneb väetiseks. Samuti on sellised materjalid ohutud ning vähem tähtis pole ka loodushoid minu jaoks. Viimatine huvitav leid on rakettahi. Kes on Rootsi sõjaväetelgi ahju kütnud, siis neile teadmiseks, et põhimõte on sama. Põlemisgaasid, mis esimses kambris lõpuni ei põle, tõmmatakse suurde järelpõlemiskambrisse, kus toimub teisane põlemine. Ainuke vahe on mõõtmetes ja selles, et rakettahju korral liiguvad veeaur ja süsihappegaas (täieliku põlemise kaks ainukest saadust esmases lähenduses) läbi metalltorude korstnasse, soojendades oma teel leso. Peaks kunagi ära katsetama. Ja muidugi tehakse leso põllukividest ja savi-liiva segust.

Nädalavahetuse veetsin Märjamaal maad kaevates, puid lõhkudes, vana tooli restaureerides ja enda tehtud välikaminas pizzat küpsetades. Reedel oli suurem jooma ja Plekiburgeri tuur alevi peal. Alguses korralik saun ja õlu. Siis Ruut ja õlu. Siis jala Plekki (umbes 2 km) burgerit sööma ja tagasi. Mõnus! Statistikat ka- 50 % minu Märjamaa gümnaasiumi aja sõpruskonnast on kiilanev või kiilas. Aga maal oli mõnus teha mitte liiga palju vaimset jõudu nõudvat tööd, teha seda rahulikus tempos ja nautides ilusat sügist. Õnneks ja rahuloluks piisab vahel 400 ruutmeetrist kaevatud maast ja koduaia mahlastest õuntest.

Tagasi Tartus ootan kahte asja. Telefonikõnet, et kas sain tööle või mitte ning võrdlusmõõtmisi, mis näitavad, kas mu magistritöö sisu kannatab kriitikat või mitte. Heleni beebit tahaks ka näha ja Urmasega tihti õlut juua. Suveplaanid peaks ka kirja panema.