Tahaks vinguda nagu mingi möku. Karuse eesti mehe sisemised ahelad hoiavad mind tagasi. Samas, natukene pean vinguma, sest muidu suren noorelt südameisheemiatõvesse. Aga minu kindel plaan on oma 70. juubelil viina võtta ja ahjuliha peale haugata. Vinguma sunnib mind see, et mu töövõime on kadunud. Ma ei suuda isegi 10 minutit keskenduda ühe matemaatilise või keemilise probleemi lahendamisele. Selle asemel vahin netis mõtetult ringi, peas tagumas enesesüüdistus ebaproduktiivsuse pärast. Ma lihtsalt ei viitsi enam rabeleda. Puudub motivatsioon ja tahe. Kui mõtlen tagasi 2009. aasta sügisele, mil magistrantuuri astusin, siis alates sellest ajast pole mul olnud ühtegi puhkust, mis oleks pikkuselt nädala välja venitanud. Puhkus on aga aeg, mil ma ei pea käima palgatööl, ma ei pea tegelema kooliasjadega (eksam, lõputöö eksperimendid vms, akrediteerimine, ettevalmistumine ettekanneteks, referaadid-uurimused), olema RÕK-l või praktikal. "Õnneks" tulevad jõulud (26. dets olen tööl), sellele järgneb aastavahetus, millele järgneb kohe eksam. Orav rattas, rabeled, aga raha ja elu ikka ei ole.

Loodan, et periood 17. detsember-25. detsember aitavad mind tagasi ree peale. Et suudaksin taas 12 tundi päevas tegeleda lõputöö ja loengutega, tööl viibides unustada kõik muu ja süveneda loengukonspekti. Sest nii enam edasi ei saa. Vahin nagu lollakas kinnisvaraportaalis maatükkide kuulutusi ja unistan maakodust. Selle asemel, et unistuse täitumise poole pürgida- lõpetada kool ja minna tööle. Et elada elu, kus nädalavahetused on vabad ja kuuluvad sulle.