Ilmselgelt ei ole ma linnainimene. Autode ja inimeste müra tekitab tohutu ebameeldivustunde. Tahaks olla vaikuses. Samas pole ma ka vaid maainimene. Rahvamaja peod oma süldilugude ja purjus maakatega olid osake mu teismelisepõlvest. Aga juba siis tundsin, et selliste inimestega napib jututeemasid. Ja vahel tahaks lihtsalt iseloomuga lokaalis õlut juua ja teatris käia. Ei siin ega seal, see siseheitlus on mind tegelikult saatnud päris mitu aastat. Siiski näen ennast paari aasta pärast veetmas oma suve ning talve nädalavahetusi maakodus, töönädalat aga linnas. Sest esmaspäev linnas on tegelikult mõnus- tööind, tõttamine ja asjalikus. Inimesed, kes tunnevad end tähtsana, kuna neil on sülearvuti kott käes ja asutuse PVC kattega põrand ootamas. Aga nädalavahetusel muutub linn masendavaks. Siis tahaks sõita ära, teha tuli ühe metsamaja ahju, tuua puid ja vett tuppa ning sauna. Mõnuleda, teha lihtsaid toiminguid, neid nautida ja nokitseda.

Olen märganud, et vahel on vaja taastumiseks mõnda lihtsalt rutiinset tegevust. Üks parimaid on selleks kanuumatkal sõudmine. Liigud rahulikult mööda veepinda, kuulad, haistad, näed ja tunned, kuidas see voogab sinust läbi. See hoomamatu miski- Loodu(s). Ja olen oma matkadel kohanud inimesi, kes seda ei suuda tajuda. On näha, et neil on midagi viga. Vaimselt tuksi keeratud ühiskonna poolt, kus pidevalt keeratakse välisärritajatele vunki juurde. Porno peab olema üha räigem, filmid vägivaldsemad, tõsielusarjad julmemad ja mood ekstravagantsem. Iga asi muutub järjest kiiremaks, paremaks, telefonid keerulisemaks ja arvutimängud reaalsemaks. Ja inimesed eksivadki sinna kuhugi ära. Ning siis hakkavadki nad kurtma, et matkamine on igav, loodus on igav, Olemine on igav.

Rääkisime Temaga asjade maailmast, me mõlemad ei saa aru, mis toimub. Miks vahetatakse töötav telefon välja iga nelja kuu tagant, miks ostetakse iPad (tra, mis asi see üldse on?), miks peavad nüüd olema autodel led tuled ja mis krdi pärast peab sõiduauto tippkiirus olema 300 km tunnis, kui meie teedel on lubatud suvel maksimaalselt 120? Kas tarbimine teeb inimesed õnnelikuks? Mina ostan asju vastavalt vajadusele. Teksad kuluvad auklikuks, ostan uued, ei saa sellest õnnelikuks, Temaga koos olemine teeb mind õnnelikuks. Asjad ei too Teda mulle tagasi, kui peaksin Ta kaotama. Võin aga loovutada kõik, et Temaga koos olla. Kapitalismile ei meeldi, et inimesed tunnevad rõõmu väikestestest lihtsatest asjadest, sest sellega ei saa kapitalistid miljardeid teenida.

Ostsin endale uue ülikonna. Vana pintsak narmendas taskute kohalt. Vist kõnnin, hoides käsi liiga keha ligi. Mida sellest kehakeelest välja lugeda?