Eile sain aru, et mu joodikintellektuaali päevad on jäädavalt möödas. Kui olin sõitnud lumepudru, tuisu ja tugeva tuulega 15 km Dendros uisku, mõtlesin, et oleks hea minna Priiduga õllele. Jõudsin koju kaks tundi hiljem ja ühe dzinntoonikuga rohkem joonuna. Ehk siis kell 12 öösel ja üks õlu ning 2 dzinntoonikuga oli õhtu norm. Ja tunnen, et sedagi oli natukene liiga palju. Aga nägin üht ammust tuttavat, kes ägedalt põristab "rrrr"-i ja näeb üliarmas välja, väga muhe!

Täna on ilus talveilm ja suusad kutsuvad jälle, homme olen tööl ja mu unistuste praktikakohast öeldi mulle ära, hoolimata esialgsest positiivsest tagasidest. Halb, väga halb.

Loen Camus' "Katku" ja peagi alustan Houllebecqi "Võitlusvälja laienemisega". Kui see on sama hea kui "Elementaarosakesed", on garanteeritud lugemiselamus.

Põhimõtteliselt tegelen sellega, et üritan jätta muljet, et minu puhul pole tegemist madalalaubalise spordifanaatikuga.