Tartus jätkub sügis. Tibutab, vahel sajab ja puhub vimmakas tuul. Ahi õhkab sooja, toit on ahjus valminud ja kuulan Sõpruse Puiesteed. Ei mõtle palju, aga aeg voolab sel nädala ainsal vabal päeval omasoodu ja viibki kõik mõtted. Homme taas tööl ja uus koolinädal tulekul. Kogun jõudu ja kuulan Vainolat. Vahel Tättet ja Tõnist kah. Tätte igatsev rännumehe olek sobib minuga. Sest vahel on samblakirev kivi metsasalus üldse parim asi maailmas.