Tunnen, et blogi pidamine on end jällegi ammendanud. Tõmban vist ka selleks korraks otsad kokku ja kustutan varsti kõik ära. Sest ei taha oma isiklikku elu siia üles riputada, samas ei oska enam nii palju ilukirjandust toota. Olen muutunud tunduvalt kriitilisemaks, ka enda suhtes, ning see luuletus, mis tundus hea mõned aastad tagasi, tundub mulle nüüd vaid iseenda pideva kordamiseni. Selle sissekande lugemissoovitus: "Keerukuju" Mihkel Mutt, Priit soovitas ja hästi soovitas. Kunagi olin samasugune. Olid mingid ähmased aated ja soovid ja tung. Ehk olen saanud täiskasvanumaks, aated, soovid ja tung on endiselt, kuid need on arusaadavamad, ja on oskus armastada inimest nii nagu ta on. Kui teise vead saavad sulle armsaks ja tema head saavad ka sinu omadeks, siis ongi kõik hästi.

Olen endiselt rahulolematu mind ümbritseva ühiskonnaga, kuid selle muutmiseks ei pea ennast vaimselt ja füüsiliselt hävitama, kuni kulud ära ja sulandud. Ma tean, mida peaks muutma ja selle poole ma püüdlen.

Suvi paistab, kiire ja töine suvi, kuid loodan aega leida ka vaid meie jaoks ja vaid enda jaoks. Seni veel on kevad Tartu peal. On tärkav rohelus ja autode tolm, esmakursuslaste kuumad suudlused Toomel ja hämarad auditooriumid. Tunnen, et armastan Tartut, üliväga. Ja armastan mõtet Kalamaja räämas korterist, mis ootab renoveerimist, maakodust suitsusauna ja raamaturiiuliga. Mõte, et ühel hetkel ei ela ma vaid endale ja talle, vaid veel kellegile. Nii täiskavanuks olen saanud